Eilse päeva siis unustasin ära ilmselgelt, aga ega midagi erilist ei toimunud ka. Suur juht ja õpetaja laekus siis siia mingil ajal ja hakkas oma õpetussõnu jälle jagama, väga lahkesti, nagu ikka. Ja siis kui tahtsin hakata arvuti peal laskma, see värgendus muidugi tööle ei hakanud. Oma 3-4 tunnikset läks sinna peale vähemalt ära, ikka ei midagi. Aga eilne päev oligi jama, mitte üksiki asend ei istunud mitte kuidagi. Lamades (tõsi küll, vahepeal silmad kinni, mitu korda sai üles tõustud) lasin harjutuse ära ja kokku tuli 560!!! Ei ühtegi seeriat üle 95, ja minu jaoks on isegi 98 juba jama!!! Täna hommikul see aparaat juba natuke töötas aga tõrkus ikka nii palju, et ma ei saanud seda teada, mida tegelikult tahtsin... Aga täna olid juba kõik asendid natuke paremini. Lamades jäid küll 96 piirile asjad, aga hullemat enam ei olnud vähemalt. Püsti tuleb välja, et ma ei saa ekraanile vaadata, siis ehk saan antuke pihta kah. Ja põlvelt selline tavaline. Aga meie koondise peatreener isegi tegeles kah minuga täna natuke, ikka jälgis mind ja tegi isegi tähelepanekuid, et kuidas mul paremini oleks. Ise küll väga palju ei rääkinud minuga (for obvious reasons!!), õnneliku noorpaari õrnem pool - kes on minu teada nii inglise, prantsuse kui vene keele õpetajana töötanud!! - siis vahendas juttu, aga sel ajal kui lasin nii, et ekraani ei vaadanud, siis ta isegi ütles, kuhu poole ja kui palju parandust peaksin tegema. Ja nii palju, kui aru sain (mida, tuleb tunnistada, ei ole just tapvalt palju) siis jällegi tõi ta mind oma neiukestele näiteks, et kuidas mina saan isegi 8-ga 93 kokku. Samas võis olla see ka näide, et nii kindlasti ärge laske, aga miskipärast ei usu. Kunagi oli aeg, kui est-fin maavõistlusel kordasin isiklikku rekordit, ja siis sain küll aru, kui ta nahutas oma plikasid seal, et Karina küll lasi/kordas isiklikku, aga kuidas teie ei saanud pihta... Tuleb tunnistada, et need mõned korrad, (mäletan kindlalt kahte) kui olen tema käest kiita saanud, on tulnud päris suure tunnustusena. Eriti eelmisel aastal, baierimaa pealinnas, kui lõpetasin laskmise (lasin siis uue eesti rekordi) ja pöörasin ringi, ja seal ta seisis (koos vorontsiku, diiva ja ttga), nägu säramas ja siiras... ma ei tea, kas ta just rõõm oli, aga selline rõõmu-uhkuse-... millegi segu näol, siis oli küll päris hea tunne, et ta rahule jäi. Miskipärast on ta ikkagi selline suurkuju maarjamaa laskmises vähemalt. Isegi kui ta eesti keelt ei räägi ja autmaatkäigukastiga sõita ei oska.
Aga täna sai siis veel korra rattaga väiksel tiirul käidud. Ei läinud enam midagi suurt taga ajama, tegin vähe väiksema ringi. Kuradi aparaat ütles üles ju eelmine kord, ei tea plaju täna km-d tuli, aga pakun et äkki 20 ringis...? Piisavalt. Aga mulle meeldib siin! Sõidad sellise poolhämara männimetsa vahel, sammal ja sõnajalad ümberringi, metsmaasika lõhn õhus... parmud sind elusast peast ära söömas... Aga see on pigem väike asi. Ses mõttes päris kahju, et homme juba ära siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar