Oi need simmanid...

Viimane laagri-/võistluspäev oli jällegi üsna äge. Sai korralikult sekretäri mängida, nii treenerile, järjekordsele lillafoobikule kui ka meie politseile, kes hiljem oma käte puhkamiseks mulle ka massaži tegi (Y) :D. Tulemus tuli kokku hooaja parim, aga ikka oli neid vigu, mis kripeldama jäid küll ja küll. Ja mu digikal ei ole vist eales nii palju lööki olnud kui nüüd nende mõne päevaga, kõigepealt need kilkajad, ja eile siis Ümm kah avastas selle ja mõne õnnestunud klõpsu sekka tegi palju lollusi :p.

Aga siis see simman, kuhu juba ammu kalli kaasaga plaanisime minna... Ütleme, nii et see juba meelest ei lähe, ning plaanisime parimat, aga välja tuli nii nagu alati - üliäge!!!!

Ehk pole vist tarvis väga kõvasti välja öelda, et simman iseenesest jäi meie jaoks natuke lühikeseks aga kõik need Läänemaa kadakased rannaääred ja "väikesed autokaardid" ja mandripoolne ühendus minu sünnimaaga olid unustamatud... Armastan(L).

Paar viimast päeva on hakanud minuga suhtlema üks keerulise tutvusega isiksus... nimetagem teda siis mm. Ei ole temaga küll väga palju suhtlust olnud otseselt, kuigi jutte, mida kuulnud olen, on oioi kui palju... Aga nüüd, need paar õhtut chatti fb-s on olnud küll üsna tagasihoidlikud selle kõrval, isegi teietati mind esimesel korral ja korraks, kogemata, ka teisel. Nüüd on kolmas ja kõikse pikem siis kah maha peetud, ja võib öelda, et teistsugustel asjaoludel ma peaaegu oleks hakanud kahetsema, et me simmanile just väga kauaks peatuma ei jäänud... Eriti kui ma oma kauge vastasleeri sugulase käest kuulsin et "vähemalt kunagi oli" ilusad silmad (kes, tuleb tunnistada, pole mulle järjekordsel temapoolsel vaikushetkel meeldegi tulnud...) tema parima sõbranna-lehma-lelle-poja poiss-sõber... Uhh, ennast hakkab kogu see värk juba segadusse ajama...