Ka Day 4 jäi ära, kuna enne sealt ära sõitmist ei viitsinud kirjutama hakata, ning koju jõudes polnud esimesel päeval elektritki, teisel lihtsalt internetti. Viimane laagripäev siis lõppes isegi üsna õnnelikult, lasime standardit ning hooaja parimast jäi ainult üks punkt puudu. Aga ma tean täpselt kustkohast see puudu oli. Üks seeria, kust oli isegi 10 punkti puudu, kõik teised väga head, see alla igasugust arvestust... Tavaliselt üks asend ei istu, aga seekord üks seeria tegi kohe terve asendi eest. Ja siis kojusõit. Suure ähkimise ja puhkimise peale sain ka ratta uuesti auto külge, ise palvetades, et sinna ka jääks, kuniks ikka koju jõuan. Jäi. Sõitma hakates siis vaatan, et vihmapilv on ees, varsti peaksin sinna jõudma. Aga no tee mis tahad, seda pilve ma kätte ei saanud. Maa oli värskelt märg, kus sõitsin, ning autodel, kes vastu tulid, kojamehed alles töötasid, aga mina seda pilve kätte ei saanud. Mitte enne jaxi. Ja teel nägin kahte välgunoolt. Nii äge. Nojah, pole suur asi, aga ma ei ole juba ammu ühtegi näinud. Ja ükskord ma ühe kinni püüan... That's a promise!!
Aga nüüd olen juba Belgradis, Serbias. Eile üsna hilisõhtul jõudsime, ja nüüd ootame tiirusõitu, mis peaks toimuma umbes 52 minuti pärast. Eilsed ülestähendused (paberkandjalt ümberkirjutatuna) on siis järgmised:
31.07. Teine päev. Eile siis algas sõit Serbia poole. Hetkel on eestis kell 16.54 ja oleme kusagil Ungari sügavustes. Kiirteel. [...] Täitsa lõpp, kuidas võivad need bussisõidupäevad ära tüüdata. Kael on juba kange kogu aeg aknast välja vahtimisest, aga muud ka teha ei saa, kuna liites läti-leedu-poola-slovakkia teed (vihje 1: ka eesti kõige hullemad teed tunduvad üsna siidised võrreldes nendega) meie koondise peatreeneri sõidukiirusega (vihje 2: see ei lange ka parima tahtmise juures vist alla 100 km/h) siis ei ole lihtsalt võimalik siin raamatut lugeda ega ristsõna lahendada. Ega lõuna-poola ja slovakkia ajal ei olnud mahtigi muud teha. Esimeses ilusad aiad (ja majad), kust ideid võtta ja Slovakkia poole jõudes ning seal sõites juba paistavad mäekesed, mida tarvis pildi peale püüda (taas 130 km/h see ei ole üldse lihtne).
Slo-Srb piiril. Umbes 20 minutit järjekorras ja nüüd putka juurde jõudnuna tundub, et siin läheb veel natuke aega. Sattusime seisma leedukate bussi taha. Kui aga nende järel onule lähenesime, küsiti: "Ka laskurid?" ja meie kinnituse peale tuli tülpinud ja raske pearaputus. suurim hirm - et üks meist, kellel passi kaasas pole, ei saagi üle piiri äkki - on õnnelikult selja taha jäetud ja nüüd siis ootame, mida nad meist veel tahavad.
Tunnike läinud ja kunal vanal vorontsikul on titt kaasas ning leedukatest sõbrantsidega saadi kokku siis on see vene möla lõppematu... Sry, hakkab vastu praegu kuidagi.
Umbes peale pooltteist tundi (kokku) siis jälle minek. Kõik vist läks õnnelikult siin.
Ja nüüd tiiru poole minema... Täna vist väga midagi toimuma ei peaks tegelikult, vb kontrollist läbi ning on official trainingu aeg küll täna aga kohe ei tõmba sinna poole...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar