Ei teinud eile nagu midagi, aga kõik see päev on lihtsalt läinud, ei tea kuhu. Ärkasin isegi vara, poole 9 ajal juba, tunnikese pärast sai kartulipõllule ronitud, et jälle neid jälku elukaid taga ajada, ja muuhulgas ka mõne maltsa välja tõmmata. Siis järsku avastasin, et mul on duši (dušši? ei mäleta...) all käimiseks ja trenniks valmis sättimiseks 25 minutit!! See aeg kadus tõesti kähku! ja siis need tunnid trennis... nagu ei jõudnudki midagi teha ja läind! Ja taaskord sai tõestust fakt, et kui sa ei näe, kuhu sa lased, siis lihtsalt tulevad kõige paremad tulemused. Seekord siis 10 lasku ilma torusse vaatamata vahepeal - üks ~9.8, ülejäänud miinimum 10.4. Taaskord, kes teavad millest jutt, need teavad...
Nädalavahetus oli üsna äge tegelikult. Toimusid siis XIII Eestimaa suvemängud Rakveres, aga üleliigsed nagu laskurid alati on, saadeti meid Kadrinasse. Pole veel ühtegi õhuka võistlust niiiii palavas keskkonnas pidanud laskma. Paar kilo higistasid vist kõik laskurid seal maha. No sa juudas, kuidas ei saa pihta enam, 8-d, 10-d, kõik segamini... Enne võistlust tahtsime meie (no minu algatusel vist, kui nüüd aus olla) nänni saada. Pärnu tüdrukud ei lähe enne laskma, kui oma särke ei saa!! Ja mis üllatus meid siis ees ootas...
On veel vapraid poisse (ainult kolm tükki siis snaiprite seas) ja tüdrukuid, kes need julgesid selga panna. Eriti peale seda, kui Pärnumaa peaasjaajaja pani kõik need kollased ja rohelised nii paika, et keegi ei julgenud meile enam midagi öelda :D. Ja siis need söögiotsingud, kuna ilmselgelt sportlased sõid Lääne-Virumaa tühjaks! Ühesõnaga oli jälle lahe kogemus. Ja minu kallis klounisiksus ka jälle võistlustel, tänu kellele mul tekkis päris treeneritunne. Tänkjuuu (K).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar