Nagu juhtus eelmisel aastal, on ka umbes kuu aja pärast oodata seda aega, kus mul puhtalt püssi ja laskmise peale mõtlemisest läheb süda pahaks... Ehk siis homme neljaks päevaks Kaiu, kus ootavad ees toredad päevad täis laskmist. Siis võib-olla nädalake rahu (kui just üks kuri ja õudne asi tagant ajama ei hakka - südametunnistus) ja jälle paar nädalat täis paugutamist või venelastega bussis loksumist... mida, tuleb tunnistada, ma ootan rohkem kui actual võistlemist. I know, I'm shocking myself, too, aga eelmise suve reis mööda suurt füürerimaad pani mind natuke muutma oma arvamust noortest spartalastest, kuna nii mõnigi kord suutsid nad mind pisarateni naerma ajada... või siis õlut jooma vedada... :o I KNOW!!!
Viimasel ajal on jälle olümpia-mõtted pähe tulnud (???)... Tore oleks ju kunagi minna, veel toredam oleks medal saada... Oeh, kui kõrged ja kättesaamatud unistused...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar