Elvas siis laagris seekord. Kuna mõeldi välja, et kõige lihtsam mind siia transportida on autoga ja veel lihtsam on mulle auto kaasa anda, siis hakkasingi mina siis täna hommikul kell 9.27 Elva poole vurama. Mingi imevidin auto külge kinnitatud ja jalgratas omakorda selle küljes. Jõudsin siis umbes 2 tunni ja 15 minuti pärast õnnelikult kohale, mis on päris hea saavutus (selle sisse kuulus ka väike kontrollpaus, et kas ratas ikka on veel alles), aga ei tohiks vist väga kõva häälega öelda, et kui kõikidest kiirusepiirangutest kinni pidada siis ei tohiks ilmaski see aeg nii lühike olla...
Pärast tunnikest ootamist, jõudsid ka spartalased kohale, toimus väike lõuna, ning peagi trenni. No ei oska lasta enam... Kohe kui hakkab mingigi tunne tekkima, kaob see sama kiiresti kui tuli. püsti tuli isegi üks... hea ei ole päris õige sõna siin... ütleme huvitav seeria: seitse kümmet ja kolm kaheksat... No see on ju tore, et üheksaid ei tulnud, aga kaheksad ei ole just see mida vaja...
Trenni lõpus läksid mõtted juba õhtusöögi peale, ning noored narva neiud sattusid vaimustusse asjaolust, et mul on olemas selline ilmaime nagu Säästukaart. Siis nad poes ujusid mu külje alla muidugi:P
Peale õhtusööki otsustasin siis minna uurima seda 23,5 km rattarada mis nii ilusti oranži joonega oli suurele kaardile joonistatud ning muretsetud sai ka väiksem kaart, nii igaks juhuks võiks ju olla rajal kaasas... ütleme nii, et ilma selle kaardita ma vist ikka veel otsiksin seda kuradi rada kuskilt metsasügavustest! Mitte et ma seda juba koos kaardiga ei oleks teinud!!! 23 km-st ringist kujunes umbes 30 km ring, täpselt ei oska, öelda, kuna kiiruse ja distantsimõõtmise jubin andis 14.4 km peal otsad. Aga selleks hetkeks ma ei olnud kaugeltki poole tee peal veel. Nimelt neid teeotsi, kus sai natuke sõidetud ja siis ots jälle ringi keeratud, et õiget rada otsima minna, oli rphkem kui küll, pikim neid kujunes umbes 4-5 km pikkuseks. No ma olen alati öelnud, et ma ei oska Eestis orienteeruda, aga see on juba liig... Ja rajamärgistuse kohta oleks mul kah paar sõna neile öelda. No mida ei ole, seda ei ole! Kõiksugu radasid ja teekesi on, ja ka märgistused olemas, aga seda mida vaja ei ole kohe mitte!! Ja siis ikka võtab natuke tuju ära küll, kui oled juba jõudnud mingist mäest alla veereda ja avastad et nüüd on vaja uuesti üles sõtkuda sealt! Ja no need ei ole mingid Pärnumaa künkad. Isegi mu kirstunael, Pärnu mnt viadukt, on olematu nende küngaste kõrval, mis mul siin ette jäid. Liivasest teest umbes 30-40 kraadise kalde all (või rohkemgi!) üles uhada ei ole lihtne. Aga palju jubedam on seal tegelikult alla veereda, võtab kõva hoo sisse, aga liiva peal nagunii ratas hakkab ujuma, pidurdada ei saa väga, ja kui seal ootab veel 90-kraadine kurv... Võtab jala värisema küll...
Nüüd on jälle jalad ja tagumik haiged, pole ammu sõitnud, ja kohe selline katsumus ette võtta... homme mõni rahulikum rada otsida...
Ja homme tuleb suur juht ja õpetaja ka siia! Olgu, ma ise tahtsin, et ta Nopteliga tuleks, aga hirmus ikkagi...
Olgu, homme jälle pikk päev, head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar