Uuups... missed day 2... anyway - Day 3

Eilse päeva siis unustasin ära ilmselgelt, aga ega midagi erilist ei toimunud ka. Suur juht ja õpetaja laekus siis siia mingil ajal ja hakkas oma õpetussõnu jälle jagama, väga lahkesti, nagu ikka. Ja siis kui tahtsin hakata arvuti peal laskma, see värgendus muidugi tööle ei hakanud. Oma 3-4 tunnikset läks sinna peale vähemalt ära, ikka ei midagi. Aga eilne päev oligi jama, mitte üksiki asend ei istunud mitte kuidagi. Lamades (tõsi küll, vahepeal silmad kinni, mitu korda sai üles tõustud) lasin harjutuse ära ja kokku tuli 560!!! Ei ühtegi seeriat üle 95, ja minu jaoks on isegi 98 juba jama!!! Täna hommikul see aparaat juba natuke töötas aga tõrkus ikka nii palju, et ma ei saanud seda teada, mida tegelikult tahtsin... Aga täna olid juba kõik asendid natuke paremini. Lamades jäid küll 96 piirile asjad, aga hullemat enam ei olnud vähemalt. Püsti tuleb välja, et ma ei saa ekraanile vaadata, siis ehk saan antuke pihta kah. Ja põlvelt selline tavaline. Aga meie koondise peatreener isegi tegeles kah minuga täna natuke, ikka jälgis mind ja tegi isegi tähelepanekuid, et kuidas mul paremini oleks. Ise küll väga palju ei rääkinud minuga (for obvious reasons!!), õnneliku noorpaari õrnem pool - kes on minu teada nii inglise, prantsuse kui vene keele õpetajana töötanud!! - siis vahendas juttu, aga sel ajal kui lasin nii, et ekraani ei vaadanud, siis ta isegi ütles, kuhu poole ja kui palju parandust peaksin tegema. Ja nii palju, kui aru sain (mida, tuleb tunnistada, ei ole just tapvalt palju) siis jällegi tõi ta mind oma neiukestele näiteks, et kuidas mina saan isegi 8-ga 93 kokku. Samas võis olla see ka näide, et nii kindlasti ärge laske, aga miskipärast ei usu. Kunagi oli aeg, kui est-fin maavõistlusel kordasin isiklikku rekordit, ja siis sain küll aru, kui ta nahutas oma plikasid seal, et Karina küll lasi/kordas isiklikku, aga kuidas teie ei saanud pihta... Tuleb tunnistada, et need mõned korrad, (mäletan kindlalt kahte) kui olen tema käest kiita saanud, on tulnud päris suure tunnustusena. Eriti eelmisel aastal, baierimaa pealinnas, kui lõpetasin laskmise (lasin siis uue eesti rekordi) ja pöörasin ringi, ja seal ta seisis (koos vorontsiku, diiva ja ttga), nägu säramas ja siiras... ma ei tea, kas ta just rõõm oli, aga selline rõõmu-uhkuse-... millegi segu näol, siis oli küll päris hea tunne, et ta rahule jäi. Miskipärast on ta ikkagi selline suurkuju maarjamaa laskmises vähemalt. Isegi kui ta eesti keelt ei räägi ja autmaatkäigukastiga sõita ei oska.
Aga täna sai siis veel korra rattaga väiksel tiirul käidud. Ei läinud enam midagi suurt taga ajama, tegin vähe väiksema ringi. Kuradi aparaat ütles üles ju eelmine kord, ei tea plaju täna km-d tuli, aga pakun et äkki 20 ringis...? Piisavalt. Aga mulle meeldib siin! Sõidad sellise poolhämara männimetsa vahel, sammal ja sõnajalad ümberringi, metsmaasika lõhn õhus... parmud sind elusast peast ära söömas... Aga see on pigem väike asi. Ses mõttes päris kahju, et homme juba ära siit.

And day 1 again...

Elvas siis laagris seekord. Kuna mõeldi välja, et kõige lihtsam mind siia transportida on autoga ja veel lihtsam on mulle auto kaasa anda, siis hakkasingi mina siis täna hommikul kell 9.27 Elva poole vurama. Mingi imevidin auto külge kinnitatud ja jalgratas omakorda selle küljes. Jõudsin siis umbes 2 tunni ja 15 minuti pärast õnnelikult kohale, mis on päris hea saavutus (selle sisse kuulus ka väike kontrollpaus, et kas ratas ikka on veel alles), aga ei tohiks vist väga kõva häälega öelda, et kui kõikidest kiirusepiirangutest kinni pidada siis ei tohiks ilmaski see aeg nii lühike olla...
Pärast tunnikest ootamist, jõudsid ka spartalased kohale, toimus väike lõuna, ning peagi trenni. No ei oska lasta enam... Kohe kui hakkab mingigi tunne tekkima, kaob see sama kiiresti kui tuli. püsti tuli isegi üks... hea ei ole päris õige sõna siin... ütleme huvitav seeria: seitse kümmet ja kolm kaheksat... No see on ju tore, et üheksaid ei tulnud, aga kaheksad ei ole just see mida vaja...
Trenni lõpus läksid mõtted juba õhtusöögi peale, ning noored narva neiud sattusid vaimustusse asjaolust, et mul on olemas selline ilmaime nagu Säästukaart. Siis nad poes ujusid mu külje alla muidugi:P
Peale õhtusööki otsustasin siis minna uurima seda 23,5 km rattarada mis nii ilusti oranži joonega oli suurele kaardile joonistatud ning muretsetud sai ka väiksem kaart, nii igaks juhuks võiks ju olla rajal kaasas... ütleme nii, et ilma selle kaardita ma vist ikka veel otsiksin seda kuradi rada kuskilt metsasügavustest! Mitte et ma seda juba koos kaardiga ei oleks teinud!!! 23 km-st ringist kujunes umbes 30 km ring, täpselt ei oska, öelda, kuna kiiruse ja distantsimõõtmise jubin andis 14.4 km peal otsad. Aga selleks hetkeks ma ei olnud kaugeltki poole tee peal veel. Nimelt neid teeotsi, kus sai natuke sõidetud ja siis ots jälle ringi keeratud, et õiget rada otsima minna, oli rphkem kui küll, pikim neid kujunes umbes 4-5 km pikkuseks. No ma olen alati öelnud, et ma ei oska Eestis orienteeruda, aga see on juba liig... Ja rajamärgistuse kohta oleks mul kah paar sõna neile öelda. No mida ei ole, seda ei ole! Kõiksugu radasid ja teekesi on, ja ka märgistused olemas, aga seda mida vaja ei ole kohe mitte!! Ja siis ikka võtab natuke tuju ära küll, kui oled juba jõudnud mingist mäest alla veereda ja avastad et nüüd on vaja uuesti üles sõtkuda sealt! Ja no need ei ole mingid Pärnumaa künkad. Isegi mu kirstunael, Pärnu mnt viadukt, on olematu nende küngaste kõrval, mis mul siin ette jäid. Liivasest teest umbes 30-40 kraadise kalde all (või rohkemgi!) üles uhada ei ole lihtne. Aga palju jubedam on seal tegelikult alla veereda, võtab kõva hoo sisse, aga liiva peal nagunii ratas hakkab ujuma, pidurdada ei saa väga, ja kui seal ootab veel 90-kraadine kurv... Võtab jala värisema küll...
Nüüd on jälle jalad ja tagumik haiged, pole ammu sõitnud, ja kohe selline katsumus ette võtta... homme mõni rahulikum rada otsida...
Ja homme tuleb suur juht ja õpetaja ka siia! Olgu, ma ise tahtsin, et ta Nopteliga tuleks, aga hirmus ikkagi...
Olgu, homme jälle pikk päev, head ööd!

Mmmmmm...

Pärast pikka tööd ja vaeva...

Mmm...

Talveks ära ikka pandud ilusti...

Simply the best...

Sina oledki hääl....

Ükskõik kui paljud superstaari hakatised seda katsetavad, olenemata sellest, kas nad on eestlased või tulevad kuskilt tulbimaalt, või kui hästi nad seda teevad, originaali vastu ei saa...

Oi need simmanid...

Viimane laagri-/võistluspäev oli jällegi üsna äge. Sai korralikult sekretäri mängida, nii treenerile, järjekordsele lillafoobikule kui ka meie politseile, kes hiljem oma käte puhkamiseks mulle ka massaži tegi (Y) :D. Tulemus tuli kokku hooaja parim, aga ikka oli neid vigu, mis kripeldama jäid küll ja küll. Ja mu digikal ei ole vist eales nii palju lööki olnud kui nüüd nende mõne päevaga, kõigepealt need kilkajad, ja eile siis Ümm kah avastas selle ja mõne õnnestunud klõpsu sekka tegi palju lollusi :p.

Aga siis see simman, kuhu juba ammu kalli kaasaga plaanisime minna... Ütleme, nii et see juba meelest ei lähe, ning plaanisime parimat, aga välja tuli nii nagu alati - üliäge!!!!

Ehk pole vist tarvis väga kõvasti välja öelda, et simman iseenesest jäi meie jaoks natuke lühikeseks aga kõik need Läänemaa kadakased rannaääred ja "väikesed autokaardid" ja mandripoolne ühendus minu sünnimaaga olid unustamatud... Armastan(L).

Paar viimast päeva on hakanud minuga suhtlema üks keerulise tutvusega isiksus... nimetagem teda siis mm. Ei ole temaga küll väga palju suhtlust olnud otseselt, kuigi jutte, mida kuulnud olen, on oioi kui palju... Aga nüüd, need paar õhtut chatti fb-s on olnud küll üsna tagasihoidlikud selle kõrval, isegi teietati mind esimesel korral ja korraks, kogemata, ka teisel. Nüüd on kolmas ja kõikse pikem siis kah maha peetud, ja võib öelda, et teistsugustel asjaoludel ma peaaegu oleks hakanud kahetsema, et me simmanile just väga kauaks peatuma ei jäänud... Eriti kui ma oma kauge vastasleeri sugulase käest kuulsin et "vähemalt kunagi oli" ilusad silmad (kes, tuleb tunnistada, pole mulle järjekordsel temapoolsel vaikushetkel meeldegi tulnud...) tema parima sõbranna-lehma-lelle-poja poiss-sõber... Uhh, ennast hakkab kogu see värk juba segadusse ajama...

Day 3

Ehk trenn on läbi ja kätte on jõudnud võistlused. Täna oli siis esimene võistluspäev, trenni seega ei toimunud ja isegi sain ühe harjutusega maha. 60 lamades tuli üllatuseks (kui vaadata, mida ma siin laagris nüüd tegin) kokku 592, ja isegi ühe 100 seeria sain kätte lõpuks. Lõpus sai küll jaks vist otsa natuke, ja tuleb tunnistada, et ka enda süü tõttu, aga tubli tulemus siiski. Vähemalt ise olen rahul! Ja siis ülejäänud päev on olnud suht passimine... sai kilkajatega veel nalja tehtud - kkk oli jälle siin ju!!! Aga nüüd on nad kõik läinud... Ja mingi vene vanamees ähvardab siia majja jääda veel... Uoeh, ma juba lootsin...
Aga homme tõotab tulla veel tihedam päev. Hommikul, või noh millalgi päeval, veel üks harjutus, ja kui veab ja plaanid klappima saab, siis õhtul simmanile suurde M-i. Ja jälle terendab silme ees see välkkiire buss... Aga noh, loodame parimat nagu alati :) Et tuleks tore päev, ja õhtu.... ja öö ;)

Day 2

Ja teine päev on peaaegu õhtusse veerenud. Täna siis kaks päris korralikku trenni, ühtegi asendit ikkagi päris korralikult kätte ei saanud. Loodame, et homme-ülehomme vähe paremini. Homme siis üks võistlus, ja ülejäänud rahvas läheb minema, jään siia üksi kindlust valvama... (insert evil laughter...) :P Aga täna siis õnnistas meid oma lahke külaskäiguga emme LK, tänu kellele siis sai jälle kõhulihased korralikult valusaks, kellel veel eilsest jõusaalist nad nii ei olnud.

Ehk siis trenn, lõuna,trenn, jõusaal, õhtusöök, ja nüüd natuke lebo, enne kui öörahu jälle hakkab.

Täna sai siis jõusaalis jooksuaparaadi peal tehtud nn fat-burn programm, ehk siis 20 minutit jooksu järjest... Kusjuures katkestamise mõtteid ei olnudki! minu enda suureks üllatuseks... Aga kus võttis higi lahti... pole elu sees niimoodi higistanud vist, lihtsalt jooksis ja pritsis laiali ja tilkus... ewww kergelt... aga trenn oli hea! Ja täna siis kui ei oleks seda sooja vett pesuruumis oodanudki eriti, oli see siiski olemas. Ja mis meile siis eilse sooja vee puudumise kohta öeldi - see on ehituspraak! Ehituspraak, et duširuumist lihtsalt kaob soe vesi aeg-ajalt ära! No jeerum küll...

Ahjaa, ja sain kaks medalit jälle. Ei uskunud neid noori kihistajaid alguses muidugi, ja siis nad kõik sõna otseses mõttes lohistasid mind püstolitiiru, kus Kaska siis juba ootas medalitega... Väike mark oli küll... :P

Ja taaskord lisandus meie santlaagrisse uus liige. Kahjuks taaskord üks nendest kihistajatest, aga mitte nii valjuhäälne, kui teised siin.

Aga oeh, kuidas on päev väsitanud... Kindlasti eilne trenn ja jõusaal annavad ka oma osa, aga tänane võttis päris hästi läbi... Ja need kihistajad ikka jooksevad ringi alles... Ma vist hakkan vanaks jääma....

Day 1

Ehk siis Kaius treeninglaagris paariks päevaks. Algas uute nägudega tutvumisega (14-15 aastased plikad.... ooiii seda kiljumist ja itsitamist, mis siin on juba toimunud...), siis 3 ja pool tundi trenni, mis lõppes duelliga, minu ja kkk vahel. Võitsin!! Ehk siis püsti kümme lasku, kes parema saab, see saab ühe punkti kirja, võitsin 5-2 (viiki oli ka). Aga kinnas jäi viskamata...
Peale trenni jõusaali. Ma ei taha homme hommikul ärgata... Kõik masinad said ikka järgi proovitud muidugi. Ja peale jõusaali pidi saama dusi alla, ehk siis kõik see hügieeniline elamine ühe teise katuse all, siit mõnisada meetrit, kui niigi palju. Ja oh siis seda üllatust, kui me kõik higist nõretavatena (üsna otseses mõttes....) lähme duširuumi ja seal ei ole sellist asja nagu soe vesi!! Aga said kõik ära karastatud ja olime õnnelikud ikka. Tagasi tulles meie Krit'iga (minu kauge sugulane vastasleeris) saime jälle õhupüstolit lasta!!!:D:D
Ja kuuest välja ei läinudki, ehk siis need kolm tükki olid ka ainukesed, mis valgesse läksid(H). Isegi üks kümme eksis jälle ära. Õhtu lõpuks sai veel jõuluvanale tublisid abilisi mängida, ja juba ongi öörahu käes...
Jälle, lihtsalt märkamatult kaob see aeg... Ja seltskond ei olgi nii hull kui ma kartsin,, Jah, on õnnelik noorpaar, ja on 14-15 aastased, aga üllatavalt tore on siin olnud, vähemalt esimene päev. Homne jälle suure töötähe all...

Uhhh...

Nagu juhtus eelmisel aastal, on ka umbes kuu aja pärast oodata seda aega, kus mul puhtalt püssi ja laskmise peale mõtlemisest läheb süda pahaks... Ehk siis homme neljaks päevaks Kaiu, kus ootavad ees toredad päevad täis laskmist. Siis võib-olla nädalake rahu (kui just üks kuri ja õudne asi tagant ajama ei hakka - südametunnistus) ja jälle paar nädalat täis paugutamist või venelastega bussis loksumist... mida, tuleb tunnistada, ma ootan rohkem kui actual võistlemist. I know, I'm shocking myself, too, aga eelmise suve reis mööda suurt füürerimaad pani mind natuke muutma oma arvamust noortest spartalastest, kuna nii mõnigi kord suutsid nad mind pisarateni naerma ajada... või siis õlut jooma vedada... :o I KNOW!!!
Viimasel ajal on jälle olümpia-mõtted pähe tulnud (???)... Tore oleks ju kunagi minna, veel toredam oleks medal saada... Oeh, kui kõrged ja kättesaamatud unistused...

Aeg...

Ei teinud eile nagu midagi, aga kõik see päev on lihtsalt läinud, ei tea kuhu. Ärkasin isegi vara, poole 9 ajal juba, tunnikese pärast sai kartulipõllule ronitud, et jälle neid jälku elukaid taga ajada, ja muuhulgas ka mõne maltsa välja tõmmata. Siis järsku avastasin, et mul on duši (dušši? ei mäleta...) all käimiseks ja trenniks valmis sättimiseks 25 minutit!! See aeg kadus tõesti kähku! ja siis need tunnid trennis... nagu ei jõudnudki midagi teha ja läind! Ja taaskord sai tõestust fakt, et kui sa ei näe, kuhu sa lased, siis lihtsalt tulevad kõige paremad tulemused. Seekord siis 10 lasku ilma torusse vaatamata vahepeal - üks ~9.8, ülejäänud miinimum 10.4. Taaskord, kes teavad millest jutt, need teavad...

Nädalavahetus oli üsna äge tegelikult. Toimusid siis XIII Eestimaa suvemängud Rakveres, aga üleliigsed nagu laskurid alati on, saadeti meid Kadrinasse. Pole veel ühtegi õhuka võistlust niiiii palavas keskkonnas pidanud laskma. Paar kilo higistasid vist kõik laskurid seal maha. No sa juudas, kuidas ei saa pihta enam, 8-d, 10-d, kõik segamini... Enne võistlust tahtsime meie (no minu algatusel vist, kui nüüd aus olla) nänni saada. Pärnu tüdrukud ei lähe enne laskma, kui oma särke ei saa!! Ja mis üllatus meid siis ees ootas...

On veel vapraid poisse (ainult kolm tükki siis snaiprite seas) ja tüdrukuid, kes need julgesid selga panna. Eriti peale seda, kui Pärnumaa peaasjaajaja pani kõik need kollased ja rohelised nii paika, et keegi ei julgenud meile enam midagi öelda :D. Ja siis need söögiotsingud, kuna ilmselgelt sportlased sõid Lääne-Virumaa tühjaks! Ühesõnaga oli jälle lahe kogemus. Ja minu kallis klounisiksus ka jälle võistlustel, tänu kellele mul tekkis päris treeneritunne. Tänkjuuu (K).

Roosad õhulossid...

Muinasjutt...

Elasivad kord must ja valge... eee... klounisiksus.

Mõtlesivad nemad ühel päeval teha filmiõhtu. Mõeldud-tehtud. Naerdes ja nuttes, süües ja juues, veedetakse paar tundi Briti ühe kuulsaima lastekirjaniku seltsis lollide kollide üle naerdes. Siis tuleb raske otsus - kas minna magama??? või õue ringi hiilima??? Mitte just kõikse eeskujulikumad klounisiksused, nagu nad on, otsustavad nemad minna jalutama.

Läksivad nemad siis suuuure liivakasti äärde ja mustal ja valgel koe... klounisiksusel kunagi igav ei hakka, jääb ka neile kahele mustale ja valgele unustamatu õhtu...

Head ööd...

Vanaemad...

Võivad ju närvid seest ära süüa enamus ajast, aga šopata on nendega hea. Kuna ta on lihtsalt liiga väsinud ja tüdinud, et poodides pikalt ringi vaadata, siis lähed koha sobivasse poodi, kus arvad midagi head olevat, vaatad talle natuke kurvemate silmadega otsa, ja räägid kui hea ja kasulik see asi on ja kui väga sul seda just tarvis on, ja tema lihtsalt ütleb "Jajah, võta ära" või hoopis annab oma pangakaardi kaasa ja ütleb, et ära kauaks jää, kuna ta ei viitsi üldse kaasa tulla...
Kokkuvõtteks võib öelda, et on üsna edukas nädal olnud... ;)

Aiatööd...

Täna siis kartuleid rohitud, kartulimardikaid taga aetud, nii et ise üks suur mardikas valmis lõpuks, ja nüüd terve juurviljamaa ja kõik lillepeenrad ära kastetud... tavaliselt juurvilja kastes olen ma ise kõige rohkem läbi kastetud, kuna kastan voolikuga ja tuul on enamasti vastu... :P aga täna läks päris hästi. Ja kelle poole ma pean paluma, et lõpuks vihma sadama hakkaks?!?!?

Mu kallile...

Mõned päevad ei ole oma kallist naist(, kes võib olla ka mees), näinud ega temaga rääkida saanud ja selline igatsus tuli kohe peale, et tahaks kõike talle rääkida, kõik need seiklused ilusate silmadega jälle, ja nüüd lõpuks sain... :D Võib vaesekest ju tüüdata, kuigi tulid vastupidised väited, õnneks:P
Armastan(K)

Ja veel...

ma pidin tibi kohta päris hästi autoga sõitma, pidurdan vähe ja värki :D

Pildid

Ennastki paneb vahel imestama, kuidas mul mõni foto välja kukub...

...

...

Järjekordsed eestikad läbi ja kaks hõbedast medalit taskus :) Oli aeg, kui suutsin vaid eestikate medalitest unistada, kuna oli nii palju teisi ees ja ise suutsin iga jumala kord need pekki keerata. Täna tuli vist eestikate ajaloo parim lamades tulemus, 589 siis. Ja need kuradi 9,9d... ajavad hulluks mind need!!! Aga trenni peaks tegema... Kuu aja pärast on euroopakad, Serbias, Belgradis. Polegi veel sinna jõudnud;)
Elva taaskord tõestas ennast - ei ole paremat kohta Eestis: metsad, järved, kiiged, katusealused, tulejumalad (kes tõestasid, et mehed ei saa naisteta hakkama:P) ja muidugi armastus... armastus kõige selle vastu ja armastus üksteise vastu...

Lyrics

"Sinu iiluusad siinii-halliii-rooheeelised silmaaad..." ajavad mind hulluks. Kuu aega ei näinud neid ega kuulnud neist midagi, nüüd kaks päeva praktiliselt muud polnudki. Alguses nagu tavaliselt - kui vaba hetk, tulen räägin sinuga ja olen sinu juures ja hüüan kaugelt üle platsi sulle asju ja teen sust palju välja... Ja õhtul istume sinuga kahekesi kiige peal ja räägime autodest... öösel tegelikult... Ja järgmine päev anname märku, et kuigi sul on lehed vahetatud, võiksid koos minuga kaevikusse jääda, aga sul on pea liiga laiali otsas ja sa oled liiga loll, et sellest õigel hetkel aru saada... Aga nüüd on sul põhjust MSNi jagada... Ja ehk saab kunagi ka Lavassaare raudteemuuseumis ära käidud...

Nonii....

Paar aastat on vist möödas viimasest korrast kui siia kirjutasin midagi... katsun jälle natuke järge pidada siis. Ei hakka minevikust heietama, oli mis oli... aga elukene ikka veereb...