Ja nii minust õpetaja saigi

Ehk ma ei oleks uskunud, et nii kähku oma sõnu hakkan sööma. Kolm aastat kinnitasin endale ja teistele, et õpetajat minust ei saa. Kahe päeva pärast aga hakkab kool, ning mina asun tööle nii õpetaja kui klassijuhatajana. Nimelt kõige kohalikumas koolis siis minu jaoks, kus ise sai kunagi lasteaias käidud. Nüüdseks aga töö käib juba, kooliks ettevalmistused. Närv on sees küll. Täna nägin kahte oma tulevast õpilast. Ma arvasin, et nad on väiksemad... Aga mul on 5.-6. klass ja pole nad nii väikesed midagi. 
Aga viimasele postitusele tagasi vaadates, saarlased käisid ja mina siis sain mängida lapsehoidjat kahele poisile, vanused 7 ja 11 (väike sign of future?). Ja lapsehoidmise käigus sai nendega ära käidud Valgerannas seikluspargis ja ujumas. Kunagi lähen ka ise seiklema, seekord sai poistel silma peal hoitud ja radade all värisetud. Poisid olid aga tublid, väiksemal teadagi natuke vähem julgust, aga küll seegi kasvab; suuremal julgust nii palju, et pea kõik instruktorid, kes teda action'is nägid, kiitsid teda taevani (literally). Ja pärast, nagu öeldud, sai supeldud, mis tõi endaga kaasa muidugi kaks nädalat köha-nohu. Aga juba siis hakkas mulle tunduma, et ma võib olla polegi lastega nii saamatu kui arvasin, ja see annab mulle praegu ainult lootust.  Täna muide sai ka ühe kahe ja poole aastasega tarka juttu aetud, kuigi sellest muidugi edaspidiseks vähemalt praegu kasu pole. Aga lootust on, et kui kunagi mul endal mõni põnn on, siis ta ei jookse nuttes minu juurest ära. 
Aga selles ülemõistuse külmas augustikuus olid taaskord imelised tähesajuööd, mida sai siis koos kalli kaasaga imetletud. Ja muidugi oli kogu maailma tähelepanu suunatud kaheks nädalaks Londonile, kus siis leidsid aset taaskord olümpiamängud. Seekord osales siis ka vana vorontsik ise ju. Ja kuigi temal närvid vastu ei pidanud, ja midagi erakordset korda ei saatnud, näidati laskmist ka meie telekanalil!!! mis minu meelest on ülisuur asi. Olümpial muidu sai palju uusi ja huvitavaid alasid vaadata ja kaasa elada omadele. Suursoosikud küll midagi suurt korda ei saatnud, koolivend tõi küll pronksi, aga oli neid, kellelt oodati palju ja saadi ei midagi. Koolivenna edu ületas muidugi üllatuslikult kreeka-roomlane, kui järsku eikuskilt tuli uudis, et Eestil juba medal käes! Ainult finaal veel määramas, kumb tuleb, kuld või hõbe. Aga eesti rahvas oli kättevõideldud hõbedagi üle õnnelik, nii et pole kurta midagi. 
Ja aed hakkab ka ära õitsema juba. Palju vaeva nähtud, ja lõpuks ikka ilus vaadata ka, aga iga asi saab kord otsa, välja arvatud 3310 ;) Aga selle aastane saak siis...

Aga homme on jälle tööpäev :P 
Head ööd!

Üsna idüll...

10.07 1:30
Panen igaks juhuks aja juurde, kuna ei plaani postitust täna lõpetada (miks ma kirjutan selliseid asju siia...?...)
Ma olen niiiiii väsinud, aga küüned kuivavad, seega ei saa magama minna veel :P I know, first world problems. Aga täna sai ikka väga räiget koristustööd teha, kuna homme tulevad saarlased siia ja ega ikka muidu ju väga liigutada ei viitsi, ainult külaliste hirmus :D Aga terve päev sai ühe toa kallal nokitsetud, ja ühel hetkel väikest puhkepausi nautides avastasin end idüllist. Kõlab kindlasti huvitavamalt kui tegelikult oli, aga vanaaegne tuba, lahtine aken õhtupäikse poole, akna all lillepeenar, taskust kostumas hea muusika... Ja toas on ikka veel prahti kui palju, aga kuidas hakkasid mõtted jooksma...

15:04

Vist on nüüd kõik tööd tehtud, enam ei jaksa. Ja täna on minul kohe selline õnnetu päev, viskasin piimapurgi maha, koperdan igal pool... Ei lähe asi kuidagi. Aga nüüd saab vist nautida natuke, ja kaks päeva lapsi kantseldada. Nimelt jäävad homseks minu hoolde üks umbes 7 aastane ja teine umbes 11 aastane poiss.... Nalja hakkab saama ma arvan :D

Aga vahepeal olid siis ka võistlused, selle palavuse sees muidugi ja oli see vast tegus päev. Umbes pooletunnise vahega andsid end näole-kuuldele nii jaanipäev kui silmad. Jaanipäev siis kõllas ja tahtis ikka kokku saada ja teada, et kas üldse lootust on, mille ma vist üsna purustasin siis, kuna järgmiseks päevaks kokkulepitud kohtumisest ei tulnud midagi välja. Silmad aga järsku jalutasid uksest sisse ja võtsid mind taaskord (=ikka veel!!!) põlvist nõrgaks. Aga kõige selle kõrval oli hirmus palav ikkagi, seda ei suutnud ületada miski. Nagu väike Pootsman ütles, meie skafandris on ikka päris 'hea' olla 32kraadises ilmas. Ja see teine püsti seeria!!!! Seitse kümmet tuli ära nagu naksti. Võiks seeria olla siis 97 juba ju. Ei! Nende vahele mahtusid muidugi ka 8, 7 ja ka 6!! Ja no kui vana vorontsik paneb kõrval kolme asendit sama palju kui mina ühte, siis ei saa ikka võistlust väga kordalugenuks nimetada. Aga küll tulevad uued ja hullemad :)

Nii kauaks:

Suvi, suvi...

Lõpuks on siis kätte jõudnud need ilmad, kus termomeeter näitab ikka 30 kraadi ligi... oo, õudust!!! Minu meelest 23 kraadi on täitsa paras ja kõik üle selle ebanormaalne! Aga vahekokkuvõte siis jälle...
Jaanipäev. Meie küla esimene suur pidu külaplatsil kiige juures. Ja milline pidu... Sai süüa, sai juua, sai laulda, sai tantsida, ja mis kõige olulisem - sai KIIKUDA!!! 

Ja nalja ikka saab kui purjus naabripoisid hommikul veel armastust avaldavad :D Jaaniöö aga oli imeline, hommikul tervitas veel tõusva päikese saatel meid vikerkaar... ja siis läks ilm muidugi vihmale. Ja see tähendas, et ka Miami iga-aastane jaanikas ei olnud enam nii põnev ja ei kestnud minu jaoks vähemalt nii kaua kui eelmised aastad. Aga nalja sai (tipuks vist poolel teel koju põssasse kaduv (väga purjus) naabrimees), minu kõrvalehiilimisoskused vajavad veidi tööd, ja taaskord üks unustamatu jaanik :)
Mõned päevad hiljem toimus siis tüdrukutega väljasõit Riiga. Keeleoskamatud blondiinidest turistid nagu me oleme, igav juba ei hakanud. Ja kogemata mööda linna kolistades leiab päris huvitavaid kohti, meeldejäävaimad Naughty Squirrel ja Scandal. Linn oli ilus, pidu oli kõva, rumm oli hea - elu ilus ;)
Päevake kodus puhkust ja jälle mu lemmikkohta eestikatele siis. Tulemused olid sellised keskmised, millegagi hiilata suurt ei olnud, kuivõrd aga meie suur olümplane võistlusel nüüd kodumaa meistrikatel siis tuli ETV seda muidugi oma kaamerasilmaga kaema. Ja ei tea mina mis mulle sisse läks, kas suur televusseris olemise närv või niisama pohhuism, aga eelnevatele põhivõistlusel püsti lastud 91 ja 90 seeriatest puudu jäänud kümned hakkasid kõik korraga järgi tulema. Esimesed proovilasud 8-10, enamasti kümned; 2 viimase minuti jooksul lastud üks proovilask - 10,9 [rahvas ohhetab ja ahhetab ja naerab]; esimene võistluslask - 10,9 [rahvas jälle rõõmsas tujus, mina hämmingus, irvitan omaette]; teine lask - 9,4, normaalne; kolmas - 10,7, hämming, rahva reaktsiooni ei mäleta; neljas - 10,8 [rahvas ohhetab-ahhetab-naerab juba enne kui ma jõuan oma lasku vaadatagi, mille peale mina lihtsalt hakkan naerma, mille peale omakorda rahvas jälle naerab - müstika!]; ja otsa veel kolm üheksat ja kolm kümmet ja kokku 100,3 (96ne seeria), mis minu isiklik ja finaali paremuselt teisest tulemust pea nelja punktiga ees. Aga mis sa sellega ikka peale hakkad kui enne on juba eesmistega vahe 13 silma... Aga sain palju kiitusi, nime mainiti AK spordiuudistes ja pronksikarva medal kah :). Õhtul tõi meie lemmikpolitseinik tähistamiseks juba vana hea tuttava Caribba pudeli, mis siis üsna kahe peale sai kinni pandud ja siidrit ka veel otsa (mida kõike politseiautost ei leia... :P) ja oli üks tore õhtu. Järgmine hommik see-eest... polnud küll kõige hullem aga suu võttis vähe kuivaks... :D
Ja samal õhtul oli veel muidugi suur finaal!!! Jalka ikka muidugi!!! Hispaania-Itaalia, kaks legendaarset jalkamaad. Ja siis selline tulemus... 4-0!!!!! Hispaania taaskord võitja, ajalooline võitja! Itaaliast oli küll natuke kahju, aga minu õnn ikka piiritu!!!! Ja nagu juba öeldud, minu süda järgmiseks kaheks aastaks rahul :)

Ja praegu on suvi, puhkus, orjatöö aiamaal ja köögis. Homme võistlustele, lubab 28-30 kraadi... Äkki jõuab elusana tagasi. Anyway, wish me luck!
And now I'm talking to myself...

Küpsetame kooki...

Šokolaadikooki siis kui täpsem olla, ja Nigella retsepti järgi. Tea, mis sealt ka välja võib tulla lõpuks... Eks näis.
Aga vahepeal sai Soomes käidud. 41. Matin Kisat oli siis võistluse nimi, millest mina osa võtsin, samal ajal aga toimus ka Eesti-Soome juuniorite maavõistlus, mille taaskord panid kinni eestlased!!! :) Tublid poisid ja tüdrukud! Ja kuigi minu trenni kogus enne võistlust jäi üsna väikeseks, saavutasin kaks väga supertulemust, millega ise olin ülirahul (ja seda juhtub HARUharva). Ma ütlen, et need keset pärapõrgut Soome tiirud on ikka head, neli aastat tagasi sai ka ühes sellises käidud, mis nägi välja küll täpipealt samasugune ja seal sai kah päris hästi pihta. Korralduspool jättis natuke soovida, seetõttu sai ka natuke mark maha tehtud, kui mõistus puhtast passimisest ära jooksis lõpuks... Aga nalja sai, ilm oli ka vahepeal päris kena, vahepeal mitte nii kena, avastasin uue lemmiklille, või taime, või mis iganes ta on. Kasvatan mina siis juba mingi kaks aastat omal peenra peal miskist vanast seemnest tärganud taimekest ja oi näe, sel aastal õied ka küljes aga väga ei ole jõudnud nendele keskenduda, ja eriti lähemalt uurima (nuusutama) minna. Ja jõuame siis meie Soome, hakkame sõitma 210 km teisele poole ja vaatan mina, tee ääres nii palju mingit lille kasvamas, nagu umbrohi ja ikka väga paksu. Huvitav õis, päris kena ka niimoodi tihedalt. Ja vaatan natuke pikemalt neid ja vahi, seesama lilleke, mis mul kodus peenra peal vaevu-vaevu elu sisse võtnud. Ja jõuame siis ööbimiskohta, ootame väljas tubadejaotust ja levib üle meie mingi mõnus, hea lillelõhn ja kuna lähemal pole mingeid muid asju kasvamas kui ainult seesama nui, siis lähemalt uurima (nuusutama) minnes tuli välja sealt see taevalik aroom tuligi... Ja ma ei suuda praegu seda kirjeldada, kuidas see lill mulle meeldima hakkas aga ikka väga. Täna sai Pärnust juba uued seemned ostetud. Ja pärast pikka otsirännakut leidsin ka oma uuele lemmikule nime - lupiin. Ja selline mul siis kodus peenra peal:

Aga väljas on ilm päris hirmus. Isegi kui hommik algab kenasti, on päeva lõpuks tuul jälle selline, et viib juuksed peast ära... Kuivõrd see hakkas juba pühapäeval pihta, siis oli laevareisil ka veidi põnevust, kuigi üldse mitte nii palju kui oleks võinud selliselt ilmalt oodata. Laeva peal oli aga põnevust niigi palju. Kuna samal nv-l oli Soomes toimunud tantsupidu, siis oli terve sadam ja hiljem laev Eesti tantsijaid täis. Ja täis all mõtlen ma ikka väga täis laeva. Vist ei ole mina varem nii paksult täis laevaga sõitnud. Ja kui juba nii palju rahvakultuuri tegelasi koos on, siis on üsna kindel, et kohtad ka mõnda tuttavat nägu, seekord siis meie kohalikku tantsuema. 
Nüüd on aga ees ootamas veel paar võistlust, kõvasti aiatööd ja üsna varsti väike tripp tüdrukutega Riiga, mis võib kujuneda päris ägedaks :)
Aga kook sai valmis.

Tahtsin magusat kooki, sain magusa, hirmus magusa... Isegi venna, kes võttis esimese hooga terve taldriku ette, et oh see läheb kolme ampsuga, suht vägisi higistas ühe tüki alla. Aga pole ullu, küll otsa saab :)
Ja minu lemmikutel tuli/tuleb välja uus album!!! Esimese kuulamise lemmikud....

Enjoy :)

Continued....

Ja kus hundisilmadest räägid.... 
Olid siis täna Metsas võistlused, roheliste mehikestega jällegi, ja ometi ükskord sain nii piisavalt pihta, et tõin kah karika koju! Mõni aasta tagasi sai ju koos malevaga pildile jäädud nii, et mina ainukesena oma neljanda kohaga ilma karikata. Aga nüüd!! I did it! Tulemus ei olnud küll jälle hiilata, ja mõnes mõttes 'tänan' oma paari võistkonnakaaslast, kelle pärast sai natuke närvitseda (sa lähed tulejoonele, sa pole elu sees oma märklehte näinud???), aga käis kah ja rohkem polnud vajagi. Maleva tulemust küll ei tea veel, vb oleks tarvis olnud kah, sel samal edukal aastal jäi maleval auväärt kolmandast kohast puudu 1 punkt!!!! Saate aru, 1!!!! Ja noh, ütleme nii, et kõigi pilk jäi pidama ikka selle peal, kellel polnud karikat käes säramas... Ja rääkides silmadest, lähen mina siis 6xm kaevikusse, hakkan otsima vahetamist vajavat rada ja kellest mina siis teel enda kaevikuotsa möödun? Ikka automaadikaeviku kohtunikust - silmadest! Ja siis arutame kobad kohalikud ja pärnakad läbi, ja vihjatakse, et äkki peaks suvepealinna rongile minema ja Lavasaare (ehk vaheka) poole veel liikuma... Ja sinna see muidugi jälle jäi, kuna võistkonnabuss ei oota et sa saaksid jälle ilusaid silmi vaadata...
Aga jalka käib jälle!!!! Ehk olen taaskord kuuks ajaks teleka ette naelatud. Hetkel tahavad Saksamaa - Portugal mul südamerabandust tekitada... Ja kuigi ma tahan, et nad mõlemad sellest alagrupist edasi saaksid, on mul ka nendest lemmik olemas, ja seekord siis Saksamaa ja tema kapten Lahm. Ses mõttes olen uhke 'hipster', et üks minu kahest lemmikjalgpallurist oli Lahm enne kui ta n.ö. kuulsaks sai ja nüüdses juba lausa koondise kapteniks on tõusnud. Ja kust tema mulle meeldima hakkas? Täpselt sellest hetkest:

Ehk 4 minutit peale seda, kui mulle jalgpall meeldima hakkas. Aga kokkuvõtteks, finaalis tahan näha Saksamaad ja Hispaaniat, kus Hispaania võidab penaltidega, aga Lahm saab esimese penalti sisse. See muidugi tähendaks küll seda, et mu teine lemmikmängija eksiks korra, aga selle ma annaks talle andeks. Ja kes asjast veel aru ei saa, siis mu teine lemmik on hispaanlaste väravavaht, Casillas. Aga Hispaania peab võitma! Kaks viimast suuremat turniiri on kinni pandud, ja mina keeldun tunnistamast, et mängijad saavad vanemaks ja nende vormid muutuvad, seega - Hispaania võidab! Ja meelde tuletuseks kaks viimast joovastushetke:

Aga kodus käivad ikka tööd ja mina olen oma aiandusoskustega üsna rahul. Paljud asjad tahaks teha teisiti, palju asju tahaks juurde muretseda või muuta. Aga mulle täitsa meeldib :)

Aga üks asi, mida ma hakkan Tallinna puhul igatsema, on see, et ma võin ükskõik mis hetkel võtta oma jalgratta ja sõita mere äärde. Selle kevadetipp avastus oli minu jaoks vaieldamatult Kakumäe (vist oli Kakumäe ikka... ). Üksik, inimtühi pank. Vaikus, kuigi majad on paari meetri kaugusel. Ja milline vaade... 

Ja mitte ainult sealne vaade, vaid kogu tee sinna, mööda Rocca al Mare't, Merivälja...

Ja et see Saksamaa ei saa seda palli sinna väravasse juba!!!

Peaaegu suvi

Kuigi ilm seda kuidagi ei luba, on suvi varsti käes. Kool praeguseks läbi, kuigi mitte nii läbi kui võiks... Kevadised aiatööd on transformeerumas suvisteks aiatöödeks. Laskmine täies hoos, homme varahommikulgi Männiku poole jälle, Kaitseliiduga seekord, mingid võõrad onud helistavad ja ajavad taga... Ees on ootamas üsna äge suvi. Järgmine nädal Soome, kus on plaanid kokku saada Alli ja Arttuga, peale seda pliksidega Riiga, hiljem veel vb väike trip Saaremaale ning kuskile sinna vahele jääb ka Tarsi!!!! Loodan suvest maksimumi, sügisel juba... ei teagi, mis täpselt saama hakkab, aga küll sinna ka jõuame. 
Mis siis toimunud jälle? Toimus koolikokkutulek, kus sai näha peale mõne enda vana klassi näo ka palju muid 'vanu' nägusid ;) Aga oli tore, lapsemeelsus meis ei ole kuhugi kadunud ja õhtu lõppes ägeda jenkaga. Järgmisel päeval ootas ees muidugi pikk sõit Elvasse, aasta pikim võistlusharjutus, ning veel pikem sõit tagasi koju. Aga mulle meeldib sõita. Oleks keegi mulle neli aastat tagasi öelnud, et ma sõidan päevaga ühest Eesti otsast teise ja tagasi... Ma isegi ei tea, mis ma oleksin teinud. Aga nüüd on minust saanud ikka selline huligaan... :P 
Aga võistlused on ägedad olnud viimasel ajal, ja olgem ausad, asi on siiski seltskonnas, ja poleks uskunud, et mul vennaksega võib võistlustel nii tore olla :) Ja järgmised võistlused tõotavad tulla veelgi ägedamad, kuna teatud isikud on riigiteenistuselt minema saanud ja rahvast on kokku tulemas päris palju. 
Enne kooli lõppu sai paari kursaõega külastatud Tivolit, mis oli lihtsal üli! äge! Pikalt mitte ette mõtlemine on vahel päris kasulik. And talk about bringing back childhood... Kulud osutusid päris pirakaks lõpuks, aga asi oli seda väärt... 

Ja need silmad ilmusid taaskord sõna otseses mõttes eikuskilt mu ette üksõhtu, suutsid mind jälle täiesti segi ajada, ning kadusid siis taas... Uoeh, see muutub küll natuke jamaks juba... Aga siiski tahaks silmi veel näha..




To be continued...

Väga kauaks jälle jäänud....

...

Istun siin ja loen vanu postitusi. Kell on 3:43 öösel ja vastlapäev on just lõppenud. Kuulan head muusikat. Uni nagu juba ka tahaks tulema hakata. Kuu aega on aga jälle möödunud ja mis siis toimunud on...
Olen haige olnud. Ja nii haige ei ole ikka väga ammu olnud... Aga kõik on nüüd korras! Ma isegi ei tea, miks ma seda siia kirjutan...


Laskmine ei ole sugugi ära kadunud, ikka käib kõik nii nagu alati. Meie klubiga on aga liitunud paar uut väikest, kes suutsid ühe võistlusega taastada minu usu meie klubi tulevikku. Ehk T & G. T on täitsa vahva, hoolimata oma veidi tibilikust välimusest. Tahtmist on ja pole üldse paha selle lühikese alguse kohta. G on aga eriline kuju kohe. Väga hakkaja. Ei tea küll asjast veel eriti palju, seega küsimusi tuleb nagu kahurist. Aga entusiasmi on oi kui palju, ja 300st on nüüdseks ainult 2 silma puudu :D. Ja no kui tüüp pakub mu vanuseks 20 ja minu naerupahvaku peale tuleb südamest: "18?"... Ei oska nagu midagi kostagi...


Mälukas käib aga täie hooga edasi. Ja tuleb küll ausalt tunnistada, et meie koos ühe kaasvõistkonnaga oleme pattu teinud. Nutitelefon, internet, vahel piisavalt palju aega, et googlet külastada... you do the math! Tõsiasi on aga see, et enamasti on nett kuskile jõudmiseks liiga aeglane nii et!


Peale mälukat ootasid aga uued eestikad oma järjekorda. Seltskond oli jällegi päris hea. Üsna vahetult enne võistlust sai aga asendit muudetud, mis taaskord kinnitas, et see ei ole hea mõte... Aga siiski õnnestus pääseda finaali, ning nagu juba tavaks (7st korrast 4), lõpetasin neljandal kohal. No see muutub juba naeruväärseks, olgem ausad... Ja kuigi jah, mõtlesime seal ACga välja, et vorontsik on lõpuks asjale pihta hakanud saama ja tema on üle 40ne ehk meil on veel 20 aastat aega asju nässu keerata, siis tuleb asi kätte võtta ;). Ilm oli aga megakena. Hommikul tõusis päike üle härmatunud kaskede, õhtul sõitsime aga päikeseloojangusse... Ja kui ma ütlen, et sõitsime, siis pean ma seda silmas, et enamus aega olin roolis mina, kui haige seljaga treener tagaistmel magas, ning kaardilugejaks oli kõrval Leib. Enamus aega tähendas see aga seda, et "kus me nüüd oleme?!?" ja "kas me pidimegi läbi Türi sõitma...?". Lõpuks aga jõudsime sinna kuhu vaja, ehk lõpp hea, kõik hea. 


Järgmiseks aga oli ees EM, mis seekord toimus siis põhjanaabrite juures, Vierumäki'l. Ja hoolimata hooaja ühest parimas tulemusest, jäi koht väga kesiseks. Tase oli aga minu arvates hämmastavalt kõrge! Täiesti viimase MMiga võrreldav, kus samuti toimus shoot-off finaali kohtade peale 397 lasknute vahel. Ehk Euroopa on edasi arenenud, Eesti aga ei taha kuidagi järgi jõuda. Mis aga muud huvitavat meid ootas? Helsingi (ja hilisemate kuulduste kohaselt võib eeldada, et ka kõikide [vähemalt suuremate kui mitte kõikide!] teiste linnade) liiklus oli tõsiselt häiritud suurtest kallurveokitest, mille kärud olid täis (30-40 per masin) õpilasi ja komme, mida sealt hoolega tänaval liikujaile jagati. Neid masinaid aga oli kokku, pealiskaudsete vaatluste kohaselt, minu arvates umbes 60-80 kui mitte 100 ringis... Ja plakatitel oli märksõnaks ABI... Mida iganes see ka tähendas, vaatepilt oli päris huvitav. Ööbisime aga Lahtis, mis Vierumäelt on umbes-täpselt 26 km kaugusel, Sokos hotellis, mis ei olnud sugugi paha. Ja minu meistervarga oskuste abil suutsin sealt ära pätsata terve 30ml-se vannivahu topsikukese..... :D Osav, ma tean (H)! Lahti ise on aga nii väike, et tehes tiiru peale hotellihoonele, oli kogu kesklinn nähtud ja suurt teha seal midagi ei olnud. Võistluste lemmikmälestuseks jäi aga Cuti/Kuti/Cutie. Meie maskott. Hiljem tuvastatud kui öökull. Tõsi, midagi tema isiksuse juures muutus, kui sain teada, kes seal sees oli, aga nunnu nägi ta välja ikkagi :).

Cuti ja neiu Leedust

Ja ka teda ei lastud vabalt liikuma ilma isikut tõendava dokumendita :)

Ja kuna mõnel mehel endal mõistus kuidagi ei võta, siis on minust arenemas midagi treeneri/mentori vahepealset ACle. Treener nädal enne EMi annab kätte täiesti teistsugused saapad, mis laskmises võivad paljugi muuta. Võistluspäeval annab kätte uue kinda, mis muudab laskuri relvatunnetust radikaalselt. Saadab siis neiukese, kes on noor ja esimest korda arvestataval välisvõistlusel, suurte lootuste ja ootustega tulejoonele, kus tal kõige paremini ei lähe. Ja siis lõpuks ajab kõigi uudistajate ja sponsorite ees lõpuks kõik vaese neiukese ja tema närvide kaela... Selle mehe mõistus ei ole korras, seda olen ma juba tükk aega teadnud, aga paari viimase päeva jooksul on see ikka väga palju kinnitust saanud. Tõsi, neiukese närvid ei ole just kõige tugevamad, ja lisades sinna otsa veel kõik see jama, mis tema treeneri käest tuli, imestan, et ta üldse suutis tulejoonele minna. Aga nagu juba öeldud, on ta veel väga noor ja tema treeningtingimuste juures äärmiselt tubli. Ehk algas asi juba nädalaid tagasi sellega, et andsin varustuse kohast nõu ja sisendasin, et tuleb rahulikuks jääda. Eestikatel sai taaskord närve rahustatud koos. Enne EMi starti jõudsin korra selja tagant läbi lipsata ja rahustavaid kehakeele märke näidata, olles üritanud eelmisel päeval neti teel veel rahu sisendada neiukesse, kes oli kõigest sellest sagimisest ilmselgelt veidi vapustatud. Ja võistluspäeva õhtul, olles varem neiukese pisaraid lohutanud, sai veel koos tema treeneri üle nalja visatud, teda maapõhja kirutud ja niisama nalja tehtud. Ja siis eile õhtul tulid uudised treeneri lohutavast käitumisest, mis minul küll kopsu üle maksa viskasid. Kui ta ise üldse ei mõtle ja selliseid lollusi korda saadab, millele neiuke kogenematusest lihtsalt ei oska ka vastu seista (treener siiski peaks olema keegi, keda saab usaldada) ja siis hiljem kõik neiukese kaela veeretab ja endast veel paremat muljet üritab jätta.... Minu soovitus oli treenerile paar laksu õhupüssist vastu tagumist otsa lasta. Halba ei tohiks midagi teha, aga ehk jääb meelde mõni asi. EHK ühesõnaga sai suurem osa õhtust neiukest lohutatud ja talle kõiki neid vigu, mida treener korda oli saatnud natuke lahti seletatud. Suur rõõm oli siis kui neiuke tunnistas, et see kõik tegi tal tuju natuke paremaks. Pean ausalt ütlema, et selles suhtes ei oskaks paremat treenerit endale küll tahta. Pea on tal natuke laiali otsas, aga õigel ajal oskab aidata, ning õigel ajal on vabanduseks olemas tugev tuul ja silma paistev päike, hoolimata keldriruumis toimuvatest võistlustest.


Enjoy

Kutu...

Päris kaua aega jälle pole jõudnud siia, nii minu tähelepanuga on, kipub hajuma aeg-ajalt...
Uus aasta siis käes, uue hooga, nagu öeldakse. Hooga on sees olnud sel aastal küll päris palju. Hetkel võib vist veel öelda, et sel aastal olen ma rohkem välismaal viibinud, kui kodumaal. Ja olgem ausad, võtab natuke võhmale...
2. jaanuaril sõit Rootsi. Minek oli Paldiskist, miski cargo-laevaga, mis tähendas, et enamus reisijaid olid rekkamehed. Laev sõitis öö läbi, ja hommikul sai nautida imeilusat päiksetõusu Läänemerel. Kavas oli siis kolm starti, millest ükski küll eriti hästi ei õnnestunud, lõpp vajus ikka ära alati... ;D Aga nalja sai jälle, nagu alati. Kuigi sai jälle ainult idapoolsete virumaalastega koos oldud ja lõpuks tekkis vene keele vastu üsna kõva allergiline reaktsioon, olid sealgi jälle omad seigad, mida meenutada.

Siis vahele mõni eksam, ja jälle minema, seekord Leedu poole. Leedus on nimelt päris mitu aastat juba käidud, aga kunagi pole veel õnneks läinud sealt ka midagi kaasa saada, kuna alati on see vajalik start nahka läinud ja viimane finaal samamoodi. Seekord siis aga tänu korralduse muutusele, õnnestus jääda kolmandale kohale ja tuua koju kujukene, mis ei olegi küll nii eriline saavutus, aga ma olen seda lihtsalt nii kaua oodanud!!! :D  Ja viimasel päeval oli tore nagu alati. Tore on näha, et väikesed hakkavad suureks kasvama, ehk 1991 aastal sündinud Leedu noormees, esimene duellivastane, kes pidi mulle alla vanduma, surus isegi kätt!! Ja no olgu, 91 ei ole enam nii noor aga miskipärast hämmastas see mind ikka väga... :P Teine duellipartner aga ei ilmunud üldse kohale, kuigi siis tegin 99 ära! Hakkas kartma vist... :D Ehk lõppfinaali oli pääs tagatud. Ja see algas väga hästi. Esimesed 6-7 lasku püsisin ilusti esikolmikus, enamus aega vist isegi päris tipus, nii palju kui nende leedu-vene keelest aru sain. Ja siis... ei tea, mis juhtus viimase kolme lasuga, mis tulid siis 9d ja tagasid mulle lõpuks 5nda koha... Vahepeal sai aga niisama logeletud ja isegi leedu kinos käidud :D. Not bad (Y).

Ja siis jälle tagasi sessile. Ma pole veel enne aru saanud kui hästi ma tegelikult vene keelt oskan, aga siis kui hispaania keele eksam oli ja kõik sõnad vene keeles laksust peas olemas olid ja hispaania keelest haisugi järgi... Hästi :D
Ja kui mul õnnestub oma peaga mõeldes saada kätte B, samas kui kõigil teistel on materjalid laua peal... Keenius olen, noh, suure ja tugeva K-ga :D

Õunapuu...

Õunapuu-inimene pakub silmale rõõmu, temas on midagi väga meeldivat, harmoonilist, ta on veetlev ning südamlik.
Õunapuu-inimene on väga õrn ja tundeline. Armastus huvitab teda nii teoorias kui ka praktikas. Kui ta kohtab partnerit, kellel on temaga sarnane hing ja maitse, õnnestub liit igati. Õunapuu on kõrge eani armastusele truu. Sageli jõuab ta abieluni suurte tunneteta, see aga ei tähenda armastusest lõplikku loobumist.
Omakasupüüdmatu õunapuu, kes pole sugugi kaalutlev, saab sageli petta. Ta võiks küll kasvõi särgi seljast või viimase leivapalukese ära anda, kuid pole sellele vaatamata rumal. Ta lihtsalt ei mõtle homsele. Ta elab tänasele päevale, võtab mõnikord võlgu ja unustab selle. Ta pea on tulvil fantaasiaid, ta on filosoof, kes toob teiste ellu rõõmu.
Õunapuud ei tasu siiski kergemeelseks pidada, kuna ta on väga tark, kaldub ta oma sagedase mõtisklemise ja loogilise mõtlemisega teaduse poole. Huvitava teema kohta loeb ta kõike, mis võimalik, tema teadmistepagas on hämmastavalt suur. Ta ei taha kedagi sellega jahmatada, vaid loeb oma huvi rahuldamiseks. Teaduslikud teooriad huvitavad teda sama palju kui korralik köök. Maise maailma naudinguid peab ta teistpoolsuse õnnistusest paremaks.
Õunapuul on hea enesetunne, kui tema tundeelu leiab vaheldust. Tundepurseteta tüüne õnn on tema jaoks igav. Kõrvalolijail on kasulik teada, et õunapuu-inimene tahab aeg-ajalt oma elu keeruliseks muuta.

***

Keda huvitab...
http://www.directorie.eu/news-Druiidide_horoskoop.php

Unforgettable ending... and beginning ;) Tere tulemast 2012 - maailmalõpp!! :D

Uhh, where do I begin... Pikk aeg mööda läinud juba.
Üks semester jälle läbi, eksamid veel ees ja närvid läbi. Ei taha sellest rääkida...
Aga nüüd siis puhkus, jõulud-uusaasta... Algas kõik sellega, et vennaraasu palus endale ühele jõulupeole kainekaks. No mis seal ikka, korra sinna, korra tagasi, pole ju hullu. Oi, kui valeks see osutus.... Kõigepealt siis vii tema eelpeole. Võõras auto käes, ja ma vannun, et vennal on mingi... karma, mis mõjub mulle väga halvasti, ei oska lihtsalt sõita autoga kui tema kaasas on :p No mis sa teed. Siis aga sõitsin kallile klassiõele mammule külla, et veidi juttu puhuda ja teede juua. Natukse aja pärast avastab venna, et temal jäi kaabu koju, seega pean mina minema talle järgi, temaga koos koju tulema ja siis veel tagasi. Võtsin siis mammu kah, ja läksimegi, ja oi, kuidas venna siis jutustab, kui ta natuke juua on saanud... Hiljem veel mammu juures, ja kui kahe ajal kodu poole sõitsin, helistab veidi svipsis isa: "kuule, mine vaata, mis su venna teeb seal, väikesed kaklused juba käisid ja sa, kui kaine inimene, mine vaata korra asi üle ja äkki venna tuleb koju ka." No lähen siis sinna, vaevalt uksest sisse astunud, haaravad kaks naabrimeest sõnaotseses mõttes ümbert kinni, üks veab tantsima kohe ja nii palju siis vennast, keda nagunii kuskil näha ei olnud ja kellest keegi midagi ei teadnud. Ilmus temagi siis natukse aja pärast, sai veidi sõbralikult juttu aetud ja siis tuleb sugulane ka juurde ja uurib, et kas ma ei tahaks natuke veel sõita, ja vennake ka ikka, et lähme-lähme! ja asuski siis suguvõsaekspress teele Pärnu poole :D Venna, kaks sugulast ja veel üks neiuke. Enne seda veel muidugi väikesed tantsuringid teise varemrünnanud naabrimehega ja tema suured mured seoses minuga...:D. Panin nemad siis kuskil kesklinnas maha ja sõitsin lõpuks koju, uni juba kallal ja kell kah umbes 4 hommikul. Kella viiest sain lõpuks magama ja enne kella kuute venna helistab: "Kuule, tule mulle järgi." Saatsin ta nii viisakalt kui võimalik, sinnasamusesse ja magasin edasi. Helistab uuesti umbes 10.15: "Kuule, tule järgi, hirmus külm on." :D Suutsin uuesti veenda teda, et ei ma ei viitsi, bussid käivad, saate küll kuidagi. Nõustus isegi, aga viie minuti pärast heliseb telefon taas: "Aga mis sa nüüd teed?" Mõtlesin, et no olgu siis. aga kus sa oled? "Eeem.... kus me oleme? --- Vana-Pärnus oleme!" Suure seiklemise peale jõudsin lõpuks õige maja akna alla (poiste suureks hämminguks "Kuidas sa selle koha üles leidsid???) ja siis venna teatab, et vii mind nüüd majakasse, ma lähen sealt edasi teisele peole, ja mina pean ülejäänud seltskonna algpeausse tagasi viima. Ja kui siis uuesti kunagi koju jõudsin, helistab ta jälle paari tunni pärast: "Kuule, mul jäi töökaaslase jõulukink maha, kas ei viitsi seda Jõõpresse viia?" No taga targemaks! Ühesõnaga meie jutujada lõppes seal :D. Ja kui järgmisel päeval siis ilmnes, et kuivõrd tema ei mäletanud, kuidas ta üleüldse esimesel õhtul Pärnusse jõudis, ja mina puhtsüdamlikult oma süü üles tunnistasin, siis olin mina muidugi selles süüdi, et tal niiiii paha olla oli! Oi, venna... :D
Sai täidetud üks ammu tehtud diil - Käisin nimelt massaažis. Niiiiii hea!!! Uoeh... Mõõnuus. Ei oska nagu täpsemalt midagi öeldagi. Ja üllatav jõud võib olla ikka kleenukeste neiukeste kätes! Respekt!
Siis aga tulid jõulud. Mustad, vihmased, porised aga siiski toredad, vaiksed jõulud. Ööl enne jõule olin unustanud oma telefoni hääletu reziimil kusagile jope taskusse, ehk hommikul ootas mind ees ~15 vastamata kõnet tundmatult numbrilt... Keegi ikka väga tahab minuga rääkida vist! Päeva jooksul lisandus veel üks vastamata kõne. Õhtul aga sattusin isegi olema telefoni juures kui, tundmatu taaskord helistas, soovis häid jõule ja avaldas end lõpuks olevat juba eelpool mainitud naabrimehe, äärmiselt purjakil olekus :D. Aga nalja peab ju saama ja teada ju on, et purjus inimeste üle on tavaliselt päris hea naerda. Hiljem sai veel käia Harjumaal, vanaemal külas, kellel jalutas elekter minema küll umbe sel hetkel, kui ta oli valmis jõulupraadi ahju pistma, aga ka kilu- ja juustuvõileibade kõrval oli tore muljetada. Aga jõulud on meil ju toredad, kas sajab vihma, või õitsevad aias võõrasemad. Nii iseloomulik Eesti kliimale, eriti kasvueas!
Juba väga vana ja väsinud telefoni asemele sain sünnipäeva puhul uue ja üsna nutika (vähemalt minu jaoks:D) aparaadi... me like :P
Ja siis eile ära saadetud aastavahetus... Oi, see naeratus ei kustu vist nii pea, isegi kui üleval on oldud pea 32 tundi jutti, mõne tukkumispausiga. Nii, nii, nii äge!
Soojenduseks võileivatort ja kogemata avastatud Armastus. 
Nii ootamatult saabunud talv, et isegi bussijuht pani teeotsast mööda.
Pidu Pärnus, mis toimus Viljandis.
Alkoesik.
~25 inimest (~80% neist mehed, kõva, mehehäälega mehed) laulmas mulle sünnipäeva laulu.
Suur avapauk paljude, paljude kallistuste, šampade ja uusaastatervituste saatel.
Väikesed tantsuringid, kasvõi minu tualettisaatmiseks.
Šampapitsid - põhjani!
Kolm seksikat meest tegemas mulle (stripp)sületantsu. ->

Minu esimene üheliikmeline fännklubi - "Minu lemmiksnaiper!"
Üldse mitte nii vanad mehed kaasa laulmas pea igast ajastust ja igast stiilist kodumaalistele lauludele, anna ette mida tahes - kõike saab! Ja Koidu ajal tõusti püsti... Mida hing veel oskab tahta...
Grupikallid ja -suudlused.
Hommikusöök Statoilis.
"Oi, seal Pärnus oli ikka kõva pidu!!!"


Jääme ootama 50ndat juubelit ;)