Istun siin ja loen vanu postitusi. Kell on 3:43 öösel ja vastlapäev on just lõppenud. Kuulan head muusikat. Uni nagu juba ka tahaks tulema hakata. Kuu aega on aga jälle möödunud ja mis siis toimunud on...
Olen haige olnud. Ja nii haige ei ole ikka väga ammu olnud... Aga kõik on nüüd korras! Ma isegi ei tea, miks ma seda siia kirjutan...
Laskmine ei ole sugugi ära kadunud, ikka käib kõik nii nagu alati. Meie klubiga on aga liitunud paar uut väikest, kes suutsid ühe võistlusega taastada minu usu meie klubi tulevikku. Ehk T & G. T on täitsa vahva, hoolimata oma veidi tibilikust välimusest. Tahtmist on ja pole üldse paha selle lühikese alguse kohta. G on aga eriline kuju kohe. Väga hakkaja. Ei tea küll asjast veel eriti palju, seega küsimusi tuleb nagu kahurist. Aga entusiasmi on oi kui palju, ja 300st on nüüdseks ainult 2 silma puudu :D. Ja no kui tüüp pakub mu vanuseks 20 ja minu naerupahvaku peale tuleb südamest: "18?"... Ei oska nagu midagi kostagi...
Mälukas käib aga täie hooga edasi. Ja tuleb küll ausalt tunnistada, et meie koos ühe kaasvõistkonnaga oleme pattu teinud. Nutitelefon, internet, vahel piisavalt palju aega, et googlet külastada... you do the math! Tõsiasi on aga see, et enamasti on nett kuskile jõudmiseks liiga aeglane nii et!
Peale mälukat ootasid aga uued eestikad oma järjekorda. Seltskond oli jällegi päris hea. Üsna vahetult enne võistlust sai aga asendit muudetud, mis taaskord kinnitas, et see ei ole hea mõte... Aga siiski õnnestus pääseda finaali, ning nagu juba tavaks (7st korrast 4), lõpetasin neljandal kohal. No see muutub juba naeruväärseks, olgem ausad... Ja kuigi jah, mõtlesime seal ACga välja, et vorontsik on lõpuks asjale pihta hakanud saama ja tema on üle 40ne ehk meil on veel 20 aastat aega asju nässu keerata, siis tuleb asi kätte võtta ;). Ilm oli aga megakena. Hommikul tõusis päike üle härmatunud kaskede, õhtul sõitsime aga päikeseloojangusse... Ja kui ma ütlen, et sõitsime, siis pean ma seda silmas, et enamus aega olin roolis mina, kui haige seljaga treener tagaistmel magas, ning kaardilugejaks oli kõrval Leib. Enamus aega tähendas see aga seda, et "kus me nüüd oleme?!?" ja "kas me pidimegi läbi Türi sõitma...?". Lõpuks aga jõudsime sinna kuhu vaja, ehk lõpp hea, kõik hea.
Järgmiseks aga oli ees EM, mis seekord toimus siis põhjanaabrite juures, Vierumäki'l. Ja hoolimata hooaja ühest parimas tulemusest, jäi koht väga kesiseks. Tase oli aga minu arvates hämmastavalt kõrge! Täiesti viimase MMiga võrreldav, kus samuti toimus shoot-off finaali kohtade peale 397 lasknute vahel. Ehk Euroopa on edasi arenenud, Eesti aga ei taha kuidagi järgi jõuda. Mis aga muud huvitavat meid ootas? Helsingi (ja hilisemate kuulduste kohaselt võib eeldada, et ka kõikide [vähemalt suuremate kui mitte kõikide!] teiste linnade) liiklus oli tõsiselt häiritud suurtest kallurveokitest, mille kärud olid täis (30-40 per masin) õpilasi ja komme, mida sealt hoolega tänaval liikujaile jagati. Neid masinaid aga oli kokku, pealiskaudsete vaatluste kohaselt, minu arvates umbes 60-80 kui mitte 100 ringis... Ja plakatitel oli märksõnaks ABI... Mida iganes see ka tähendas, vaatepilt oli päris huvitav. Ööbisime aga Lahtis, mis Vierumäelt on umbes-täpselt 26 km kaugusel, Sokos hotellis, mis ei olnud sugugi paha. Ja minu meistervarga oskuste abil suutsin sealt ära pätsata terve 30ml-se vannivahu topsikukese..... :D Osav, ma tean (H)! Lahti ise on aga nii väike, et tehes tiiru peale hotellihoonele, oli kogu kesklinn nähtud ja suurt teha seal midagi ei olnud. Võistluste lemmikmälestuseks jäi aga Cuti/Kuti/Cutie. Meie maskott. Hiljem tuvastatud kui öökull. Tõsi, midagi tema isiksuse juures muutus, kui sain teada, kes seal sees oli, aga nunnu nägi ta välja ikkagi :).
Ja kuna mõnel mehel endal mõistus kuidagi ei võta, siis on minust arenemas midagi treeneri/mentori vahepealset ACle. Treener nädal enne EMi annab kätte täiesti teistsugused saapad, mis laskmises võivad paljugi muuta. Võistluspäeval annab kätte uue kinda, mis muudab laskuri relvatunnetust radikaalselt. Saadab siis neiukese, kes on noor ja esimest korda arvestataval välisvõistlusel, suurte lootuste ja ootustega tulejoonele, kus tal kõige paremini ei lähe. Ja siis lõpuks ajab kõigi uudistajate ja sponsorite ees lõpuks kõik vaese neiukese ja tema närvide kaela... Selle mehe mõistus ei ole korras, seda olen ma juba tükk aega teadnud, aga paari viimase päeva jooksul on see ikka väga palju kinnitust saanud. Tõsi, neiukese närvid ei ole just kõige tugevamad, ja lisades sinna otsa veel kõik see jama, mis tema treeneri käest tuli, imestan, et ta üldse suutis tulejoonele minna. Aga nagu juba öeldud, on ta veel väga noor ja tema treeningtingimuste juures äärmiselt tubli. Ehk algas asi juba nädalaid tagasi sellega, et andsin varustuse kohast nõu ja sisendasin, et tuleb rahulikuks jääda. Eestikatel sai taaskord närve rahustatud koos. Enne EMi starti jõudsin korra selja tagant läbi lipsata ja rahustavaid kehakeele märke näidata, olles üritanud eelmisel päeval neti teel veel rahu sisendada neiukesse, kes oli kõigest sellest sagimisest ilmselgelt veidi vapustatud. Ja võistluspäeva õhtul, olles varem neiukese pisaraid lohutanud, sai veel koos tema treeneri üle nalja visatud, teda maapõhja kirutud ja niisama nalja tehtud. Ja siis eile õhtul tulid uudised treeneri lohutavast käitumisest, mis minul küll kopsu üle maksa viskasid. Kui ta ise üldse ei mõtle ja selliseid lollusi korda saadab, millele neiuke kogenematusest lihtsalt ei oska ka vastu seista (treener siiski peaks olema keegi, keda saab usaldada) ja siis hiljem kõik neiukese kaela veeretab ja endast veel paremat muljet üritab jätta.... Minu soovitus oli treenerile paar laksu õhupüssist vastu tagumist otsa lasta. Halba ei tohiks midagi teha, aga ehk jääb meelde mõni asi. EHK ühesõnaga sai suurem osa õhtust neiukest lohutatud ja talle kõiki neid vigu, mida treener korda oli saatnud natuke lahti seletatud. Suur rõõm oli siis kui neiuke tunnistas, et see kõik tegi tal tuju natuke paremaks. Pean ausalt ütlema, et selles suhtes ei oskaks paremat treenerit endale küll tahta. Pea on tal natuke laiali otsas, aga õigel ajal oskab aidata, ning õigel ajal on vabanduseks olemas tugev tuul ja silma paistev päike, hoolimata keldriruumis toimuvatest võistlustest.
Enjoy
Olen haige olnud. Ja nii haige ei ole ikka väga ammu olnud... Aga kõik on nüüd korras! Ma isegi ei tea, miks ma seda siia kirjutan...
Laskmine ei ole sugugi ära kadunud, ikka käib kõik nii nagu alati. Meie klubiga on aga liitunud paar uut väikest, kes suutsid ühe võistlusega taastada minu usu meie klubi tulevikku. Ehk T & G. T on täitsa vahva, hoolimata oma veidi tibilikust välimusest. Tahtmist on ja pole üldse paha selle lühikese alguse kohta. G on aga eriline kuju kohe. Väga hakkaja. Ei tea küll asjast veel eriti palju, seega küsimusi tuleb nagu kahurist. Aga entusiasmi on oi kui palju, ja 300st on nüüdseks ainult 2 silma puudu :D. Ja no kui tüüp pakub mu vanuseks 20 ja minu naerupahvaku peale tuleb südamest: "18?"... Ei oska nagu midagi kostagi...
Mälukas käib aga täie hooga edasi. Ja tuleb küll ausalt tunnistada, et meie koos ühe kaasvõistkonnaga oleme pattu teinud. Nutitelefon, internet, vahel piisavalt palju aega, et googlet külastada... you do the math! Tõsiasi on aga see, et enamasti on nett kuskile jõudmiseks liiga aeglane nii et!
Peale mälukat ootasid aga uued eestikad oma järjekorda. Seltskond oli jällegi päris hea. Üsna vahetult enne võistlust sai aga asendit muudetud, mis taaskord kinnitas, et see ei ole hea mõte... Aga siiski õnnestus pääseda finaali, ning nagu juba tavaks (7st korrast 4), lõpetasin neljandal kohal. No see muutub juba naeruväärseks, olgem ausad... Ja kuigi jah, mõtlesime seal ACga välja, et vorontsik on lõpuks asjale pihta hakanud saama ja tema on üle 40ne ehk meil on veel 20 aastat aega asju nässu keerata, siis tuleb asi kätte võtta ;). Ilm oli aga megakena. Hommikul tõusis päike üle härmatunud kaskede, õhtul sõitsime aga päikeseloojangusse... Ja kui ma ütlen, et sõitsime, siis pean ma seda silmas, et enamus aega olin roolis mina, kui haige seljaga treener tagaistmel magas, ning kaardilugejaks oli kõrval Leib. Enamus aega tähendas see aga seda, et "kus me nüüd oleme?!?" ja "kas me pidimegi läbi Türi sõitma...?". Lõpuks aga jõudsime sinna kuhu vaja, ehk lõpp hea, kõik hea.
Järgmiseks aga oli ees EM, mis seekord toimus siis põhjanaabrite juures, Vierumäki'l. Ja hoolimata hooaja ühest parimas tulemusest, jäi koht väga kesiseks. Tase oli aga minu arvates hämmastavalt kõrge! Täiesti viimase MMiga võrreldav, kus samuti toimus shoot-off finaali kohtade peale 397 lasknute vahel. Ehk Euroopa on edasi arenenud, Eesti aga ei taha kuidagi järgi jõuda. Mis aga muud huvitavat meid ootas? Helsingi (ja hilisemate kuulduste kohaselt võib eeldada, et ka kõikide [vähemalt suuremate kui mitte kõikide!] teiste linnade) liiklus oli tõsiselt häiritud suurtest kallurveokitest, mille kärud olid täis (30-40 per masin) õpilasi ja komme, mida sealt hoolega tänaval liikujaile jagati. Neid masinaid aga oli kokku, pealiskaudsete vaatluste kohaselt, minu arvates umbes 60-80 kui mitte 100 ringis... Ja plakatitel oli märksõnaks ABI... Mida iganes see ka tähendas, vaatepilt oli päris huvitav. Ööbisime aga Lahtis, mis Vierumäelt on umbes-täpselt 26 km kaugusel, Sokos hotellis, mis ei olnud sugugi paha. Ja minu meistervarga oskuste abil suutsin sealt ära pätsata terve 30ml-se vannivahu topsikukese..... :D Osav, ma tean (H)! Lahti ise on aga nii väike, et tehes tiiru peale hotellihoonele, oli kogu kesklinn nähtud ja suurt teha seal midagi ei olnud. Võistluste lemmikmälestuseks jäi aga Cuti/Kuti/Cutie. Meie maskott. Hiljem tuvastatud kui öökull. Tõsi, midagi tema isiksuse juures muutus, kui sain teada, kes seal sees oli, aga nunnu nägi ta välja ikkagi :).
 |
| Cuti ja neiu Leedust |
 |
| Ja ka teda ei lastud vabalt liikuma ilma isikut tõendava dokumendita :) |
Enjoy
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar