Kirjutan siin siis Kultuurkapitalile taaskord, et andke raha!! Ja tuulan ka vanade dokumentide seas ringi inspiratsiooni saamiseks, sest öelgema ausalt, mida rohkem mulli ajad neile, seda suurem on tõenäosus raha saamiseks. Ja mille siis leian oma otsingute käigus? Memuaarid, mis ilmselgelt olid kunagi siia blogisse üles panemiseks mõeldud, aga ei jõudnud selleni. Nimelt eelmisel aastal sai käidud maailmameistrivõistlustel, ja seal oli üks tore päev, kus mul läks äärmiselt hästi, ning kirjatükk, mille leidsin, on ilmselgelt kirja pandud tol õhtul, kui kõik emotsioonid veel hirmsasti igalt poolt üle ääre keesid :P. Jah, tuleb tunnistada, mõeldes selle peale praegu, ründavad need emotsioonid, mind üsna samamoodi, nagu tol päeval. Lihtsalt uskumatu päev, mis vist ei ununegi kunagi... Aga palun!:)
"Day 5 (1. august 2010)
Päev hakkas väga vara, liiga vara... ok, Eesti aja järgi kell 8 aga ikkagi...siin oli kell 7. Hommikul süüa ei jõudnud, kuna seda antakse alles alates kella 7st ja me olime ilmselgelt liiga vara kohal. Sõitsime tiiru, hirmus uni kallal; seal veel natuke asju vedada ja tulejoonele minek. Hakkas siis võistlus pihta; ma arvasin, et ma olen palju rohkem närvis enne nii suurt võistlust, aga näed, ei midagi. Proovid hakkasid alguses üsna metsa minema ja arvasin, et ega sealt midagi head ei tule, saaks 380 täis, oleks kah enam-vähem. Hakkasin võistlema – ei usu oma silmi, ikka kümned ja kümned ja kümned. Korra kolmanda seeria ajal kui oli juba 9x 10 lastud, siis tuli siuke närv, et jube ja sai viimane lask sinna seeriasse 9,8. Enne seda oli tulnud veel 3x9 niiet nüüd oli kolme seeria peale 4 miinust kirjas ja suht hea tunne, et ikkagi nii vähe kolme seeria peale; eile oli ühes seerias juba 5 miinust. Ja siis see viimane seeria... Tavaliselt läheb see mul päris hästi, niiet väga ei kartnud seda, ja lasin omamoodi edasi... peale viiendat lasku (need olid kõik 10ed) oli juba kah veel hea tunne, et nüüd ma seda seeriat ikka enam ära ei riku ju... kolm 10et veel ja juba oli mõte, et nüüd raudselt tulevad need kaks viimast veel 9d...siis veel üks 10, ei tulnud enam närvi sisse, kuna nüüd teadsin, et summaks tuleb kokku 395 või 396, mis mõlemad on lihtsalt ülemõistuse head... ja siis see viimane... 10,7!!!! Kokku 396, uus isiklik rekord, uus Eesti rekord jne jne. oh seda rõõmu siis!! Pidi veel paberile oma allkirja andma, no ei saa – käsi väriseb, mis kole:P Tore kohtunikuonu naeratab ka ja ütleb, et rahulikult, kiiret pole... selja taga vaatavad rõõmsad kaasmaalased, pöidlad püsti... Täitsa hea tunde tekitab, kuivõrd alati pole nendega suhted kuigi head olnud; järgnevad siirad õnnesoovid – ka mina rõõmustaks tegelikult kui keegi teine oleks niimoodi meie riigi eest lasknud. Ja no tee mis tahad – irve on kogu aeg näol. No miks ei peaks, kui oleksin ühe punkti rohkem lasknud, oleks juba finaalikoha eest pidanud võitlema hakkama, ja sinna mul tõesti asja ei ole, olen sellega ka praegu väga rahul, ikkagi 23s naine maailmas (134st starti tulnust). Pärast võistlust sai püsside-asjadega teeninduses käidud ja niisama ringi vaadatud firmatelkides (küll on neid siin ikka palju!!), telefoni otsas üsna palju lobisetud – kodused on ka ikka ülirõõmsad:D ja treener pidavat helkima nii, et terve Pärnu-Jaagupi alev särab:D ja mis treener veel meede tuletas- lõpuks sai see krdi suurmeistrinorm kah täidetud nii, et see ka kirja läheb:D aga jaa, on kodustel ka õigus – tuleb täna ära särada ja siis juba uuele lainele ennast keerata, kaks võistlus on ju veel tulemas, mis see üks siin loeb...
Oeh... kell on alles pool 7 õhtul, aga tundub, et see kõik toimus niiii ammu, hull väsimus on... juba on tekkimas lootus, et homme ei peagi midagi tegema:):)... aga eks seda näeb... täna läks igatahes korda...:)"
Ja samal ajal kui mina lund ootan, panevad Matvere-Tätte sellise pildi üles... uoehhhh....
"Day 5 (1. august 2010)
Päev hakkas väga vara, liiga vara... ok, Eesti aja järgi kell 8 aga ikkagi...siin oli kell 7. Hommikul süüa ei jõudnud, kuna seda antakse alles alates kella 7st ja me olime ilmselgelt liiga vara kohal. Sõitsime tiiru, hirmus uni kallal; seal veel natuke asju vedada ja tulejoonele minek. Hakkas siis võistlus pihta; ma arvasin, et ma olen palju rohkem närvis enne nii suurt võistlust, aga näed, ei midagi. Proovid hakkasid alguses üsna metsa minema ja arvasin, et ega sealt midagi head ei tule, saaks 380 täis, oleks kah enam-vähem. Hakkasin võistlema – ei usu oma silmi, ikka kümned ja kümned ja kümned. Korra kolmanda seeria ajal kui oli juba 9x 10 lastud, siis tuli siuke närv, et jube ja sai viimane lask sinna seeriasse 9,8. Enne seda oli tulnud veel 3x9 niiet nüüd oli kolme seeria peale 4 miinust kirjas ja suht hea tunne, et ikkagi nii vähe kolme seeria peale; eile oli ühes seerias juba 5 miinust. Ja siis see viimane seeria... Tavaliselt läheb see mul päris hästi, niiet väga ei kartnud seda, ja lasin omamoodi edasi... peale viiendat lasku (need olid kõik 10ed) oli juba kah veel hea tunne, et nüüd ma seda seeriat ikka enam ära ei riku ju... kolm 10et veel ja juba oli mõte, et nüüd raudselt tulevad need kaks viimast veel 9d...siis veel üks 10, ei tulnud enam närvi sisse, kuna nüüd teadsin, et summaks tuleb kokku 395 või 396, mis mõlemad on lihtsalt ülemõistuse head... ja siis see viimane... 10,7!!!! Kokku 396, uus isiklik rekord, uus Eesti rekord jne jne. oh seda rõõmu siis!! Pidi veel paberile oma allkirja andma, no ei saa – käsi väriseb, mis kole:P Tore kohtunikuonu naeratab ka ja ütleb, et rahulikult, kiiret pole... selja taga vaatavad rõõmsad kaasmaalased, pöidlad püsti... Täitsa hea tunde tekitab, kuivõrd alati pole nendega suhted kuigi head olnud; järgnevad siirad õnnesoovid – ka mina rõõmustaks tegelikult kui keegi teine oleks niimoodi meie riigi eest lasknud. Ja no tee mis tahad – irve on kogu aeg näol. No miks ei peaks, kui oleksin ühe punkti rohkem lasknud, oleks juba finaalikoha eest pidanud võitlema hakkama, ja sinna mul tõesti asja ei ole, olen sellega ka praegu väga rahul, ikkagi 23s naine maailmas (134st starti tulnust). Pärast võistlust sai püsside-asjadega teeninduses käidud ja niisama ringi vaadatud firmatelkides (küll on neid siin ikka palju!!), telefoni otsas üsna palju lobisetud – kodused on ka ikka ülirõõmsad:D ja treener pidavat helkima nii, et terve Pärnu-Jaagupi alev särab:D ja mis treener veel meede tuletas- lõpuks sai see krdi suurmeistrinorm kah täidetud nii, et see ka kirja läheb:D aga jaa, on kodustel ka õigus – tuleb täna ära särada ja siis juba uuele lainele ennast keerata, kaks võistlus on ju veel tulemas, mis see üks siin loeb...
Oeh... kell on alles pool 7 õhtul, aga tundub, et see kõik toimus niiii ammu, hull väsimus on... juba on tekkimas lootus, et homme ei peagi midagi tegema:):)... aga eks seda näeb... täna läks igatahes korda...:)"
Ja samal ajal kui mina lund ootan, panevad Matvere-Tätte sellise pildi üles... uoehhhh....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar