Mulle tundub, et ma olen üsna muusikaliseks jälle kätte ära läinud... Oh, well, what do you do, it is and probably always will be the most important part of my life... Aga mis siis jälle toimunud on täpsemalt... Ma ikka armastan neid kolme punkti -> ...
Pootsmanni karikas 2011 ja viis aastat kestnud needus sai murtud! Mind lükati troonilt ja kõigil muidugi nalja kui palju:P. Aga vähemalt oli põnev finaal ja sai nalja sai nagu alati. Järgmine päev ei kujunenud ühe (tuleb tunnistada mitte niivõrd üllatava kuid siiski veidi pettumust valmistava) teate pärast küll päris selliseks nagu lootsin, aga päris äge oli sellegipoolest (üle-eestiline laskmispäev, "Tulge kõik, tulge kõik!!", ja siis on mõlemad tiiruuksed nii kõvasti lukus, kui veel vähegi annab?!? ja ega terve ehituspood tuleb ikka läbi käia enne kui sissepääsu kõrvale vaadata) ning ma ikka pean lõpuks seal muuseumis ära käima vist!
Eile sai ka esimest korda siis sel hooajal õhukas kätte võetud. Ning nagu reegel on, siis midagi läheb alati meelest ära. Seekord siis jäi väike jubin sihikutel vahetamata ning pilt, vist võib öelda, oleks pidanud siis 5 korda parem olema kui tavaliselt. Kõige selle nullisid aga need toredad kuulid, mille kodutiirust kaasa haarasin ja mis on vist küll kõige ebakvaliteetsemad kuulid, mida näinud olen. Näpuotsad olid peale viiendat lasku tumehallid; kui üks kuul läks toruse nii lihtsalt, et oleks vist püssi kallutades sealt otse välja kukkunud, siis mõnda teist andis ikka suruda sinna; ning vastavalt sellele siis olid ka lasud alates lehe alumisest servast ülemiseni, olenevalt siis sellest, kui raskesti see seal torust lahkus:P.
Siin ma nüüd olen ja kirjutan blogi, kuigi mul on homme ilmatuma suur hispaania test tulemas, ning muid elutähtsaid asju oleks tarvis. Ja kui tavaliselt oleks mul kõige selle keskel juba suur paanika lahti, siis olen ma üllatvalt rahulik hetkel, ainult vahel öösel ehmatab üles...
But still the little things make me glow a little...
Pootsmanni karikas 2011 ja viis aastat kestnud needus sai murtud! Mind lükati troonilt ja kõigil muidugi nalja kui palju:P. Aga vähemalt oli põnev finaal ja sai nalja sai nagu alati. Järgmine päev ei kujunenud ühe (tuleb tunnistada mitte niivõrd üllatava kuid siiski veidi pettumust valmistava) teate pärast küll päris selliseks nagu lootsin, aga päris äge oli sellegipoolest (üle-eestiline laskmispäev, "Tulge kõik, tulge kõik!!", ja siis on mõlemad tiiruuksed nii kõvasti lukus, kui veel vähegi annab?!? ja ega terve ehituspood tuleb ikka läbi käia enne kui sissepääsu kõrvale vaadata) ning ma ikka pean lõpuks seal muuseumis ära käima vist!
Eile sai ka esimest korda siis sel hooajal õhukas kätte võetud. Ning nagu reegel on, siis midagi läheb alati meelest ära. Seekord siis jäi väike jubin sihikutel vahetamata ning pilt, vist võib öelda, oleks pidanud siis 5 korda parem olema kui tavaliselt. Kõige selle nullisid aga need toredad kuulid, mille kodutiirust kaasa haarasin ja mis on vist küll kõige ebakvaliteetsemad kuulid, mida näinud olen. Näpuotsad olid peale viiendat lasku tumehallid; kui üks kuul läks toruse nii lihtsalt, et oleks vist püssi kallutades sealt otse välja kukkunud, siis mõnda teist andis ikka suruda sinna; ning vastavalt sellele siis olid ka lasud alates lehe alumisest servast ülemiseni, olenevalt siis sellest, kui raskesti see seal torust lahkus:P.
Siin ma nüüd olen ja kirjutan blogi, kuigi mul on homme ilmatuma suur hispaania test tulemas, ning muid elutähtsaid asju oleks tarvis. Ja kui tavaliselt oleks mul kõige selle keskel juba suur paanika lahti, siis olen ma üllatvalt rahulik hetkel, ainult vahel öösel ehmatab üles...
But still the little things make me glow a little...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar