Kodumaa jälle jalge all, eesti keel suus ning kõrvus ja hea olla. Olgu, kõrvus on praegu valik Snow Patroli paremaid palasid, aga see selleks. Kaks päeva kodumandril ja siis minu sünnimaale kalli kaasaga, natuke aega maha võtma, enne kui peab end päälinna ajama, ja töö kähku leidma!! Keegi lihtsalt ei otsi tõlke... No küll kuidagi saab.
Viimased reisi päevad möödusid siis jälle bussis, ja enamasti musamängija seltsis, kuna igatsus normaalse keele järgi oli ikka väga suureks muutumas juba! Ja mida huvitavat siis selle reisi jooksul avastasin? Et olen alahinnanud päris paljusid asju. Esiteks meie peatreeneri sõidukiirus. Mainisin siin millalgi, et alla 100 km/h see väga ei lange, ning et 130-ga on raske pilti teha. Olime siis Ungari mingil kiirteel laupäeval ja nagu tavaliselt, sõitsime seal südamerahuga teistest masinatest mööda. Aga mingil hetkel hakkas tunduma, et no kui aeglaselt peavad need masinad sõitma, kui möödusime neist nii kiiresti, et ma isegi ei jõudnud lugeda mis maa masinatega tegu. Ja seal on ju maksimum kolm tähte!! Kiikasin siis korra meie spidomeetrit ja oh üllatust! Ei ole midagi teised nii aeglased, meil on ainult umbes 160 sees. Peale seda tekkis juba väike kihk turvavöö kinnitada...
Teiseks olin varem kõvasti alahinnanud oma musamängijat. Ma ju ei tea kuidas teda paremini nimetada, ükski levinud nimetus tema kohta päris ei käi... Igatahes, pakkusin varem tema elueaks umbes 8-10 tundi, nüüd aga üritasin umbes arvutada nende kahe päeva jooksul, kui palju ta siis kokku mängib, ja kuna ma vahepeale teda laadida ei saanudki, siis oli ka suurepärane võimalus. Ja nii palju kui suutsin siis meeles pidada kõiki neid peatusi ja värke, pakun et kokku elutses mu väikseke 16-18 tundi. Päris hea, mis? Mulle meeldib...
Tagasiteel põikasime läbi ka Budapestist. See kultuur ja arhitektuur võib ju areneda kuitahes kaugele, aga mida inimesed käivad võõrastes maades vaatamas? Ikka vanalinnu, uhkeid vanaegseid hooneid, sildu, losse, kindlusi, ja enamasti mida vanem, seda uhkem. Suured klaasist pilvelõhkujad võivad ju üsna impressive olla, aga palju sa neid ikka vaatad...?! Nii ka seekord siis. parkisime end jõe äärde, mäenõlvale ja hakkasime ümbrust uurima (ei viitsi siinkohal linna ehitust väga seletama hakata ja ei oskakski... et ühel pool Buda ja teisel pool jõge Pest, veel vanaaegsete nimtuste järgi...?). Sai ronitud siis üle linna vaatava mäekese küljele, ja tuleb tunnistada, et vaade oli päris hea. Ega narva neiudega muidugi juba ilma naljata asi ei jää, ja mis siis seekord enim meelde jäi... Noorim spartalane on ikka alati olnud selline üsna valjuhäälne ja muretu tegelane, ning seekord siis vähe sellest, et ta minu juurde tuli ja ütles, et kõigepealt tema teeb minust nii ja naamoodi pilti ja siis teen mina temast, korraldas ta ka ühele võõrale neiukesel, kes tema käest siis pildi tegemiseks abi palus, päris hea sessiooni: Nii, smile... no, wait, again... and now this side... smile... Nalja kõigil kui palju, ja usun et ka neiukesel polnud just väga selle vastu midagi, et nüüd mitme pildi vahel valida saab.
Kui palju peab olema Poolas sõitnud, et põigates keset ööd sisse esimesse zajazdisse (=hotell), tead sa täpselt, mis maitse on hommikusöögiks pakutaval supil?!?!? Ärge vastake sellele...
Kuulates vähe melanhoolsemaid viise, mis mul kõrvaklappidest tuli, jäin aga igasuguste asjade peale mõtlema, isegi ei suutnud tuvastada, kust need pärit olid, aga järsku nad seal olid. Näiteks, hakkasim mõtlema, et kes on see inimene minu elus, keda mul oleks kõige valusam kaotada. Ma tean, kurjad mõtted... Aga lõpuks siis sai selgeks, mulle endalegi üllatuseks, kuna see mingil viisil ei minu ega tema käitumises ei väljendu, et selleks inimeseks on mu väike vennaraasu... Vanavanemad hakkavad tahes-tahtmata varsti minema, juba lähevadki, selline on elu, ja ka vanematega on sama lugu, loodetavasti küll veel mitte mitmeid-mitmeid aastaid... ptüi, ptüi, ptüi, ja pere ikka tuleb enne sõpru, olgu nad kui kallid tahes, ning seda ühte ja ainust ma veel ei ole leidnud... seega jääb ainukesena järgi mu väike venna... ja kuna ühest ma juba olen ilma, siis teiseta enam ei saaks olla... huvitavad mõtted liiguvad mul peas ikka, eksju...?
Aga homne päev veel ja siis minek!! Ei jõua ära oodata :) Niiniinii tahaks juba!! Olgu, pelgan natuke ühte asja - praami peale sõitu, aga loodame, et ka see õnnestub ilusti. Ma olen autoroolis üsna kindel kuju, vahel panen endagi üllatuma/endalgi põlve värisema, aga siuke manööverdamine... Aga ma arvan, et ükskõik, mis seal ka ei juhtuks, see on seda väärt ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar