Nii väsinud... nii füüsiliselt kui vaimselt...
Jah, olen muidugi ise süüdi jälle, ei suuda ennasta ajada asju õigel ajal tegema, ikka viimasel minutil, aga töötan ju pinge all üsna tõhusalt... Ja filosoofia võtab nii mõistuse, kui uneaja, ja seda viimast on eriti keeruline viimasel ajal uuesti järje peale saada.
Reede oli mõnus. Hommikul sai magada. Minu n.ö. hüüdnimeks (viimasel ajal, mõningate poolt) on saanud mehaanik. Ehk siis pidin ka vastavalt sellele käituma. Ja kuna ma nii jõule armastan, siis said üles pandud kahed jõulutuled. Ühtedega polnud väga suurt probleemi, ainult naelte otsa kinnitada ja valmis. Teised aga... Teised läksid õue. Õues aga hakkas just umbes tund aega enne seda möllama väike lumetorm. Aga see tõelist Saare naist ei takista. Sai otsitud redel, see üle poole krundi maja juurde veetud, haamer-naelad tasku ja läks lahti - jõulutulede kinnitamine esiku külge. Jalg värises küll all vähe, kui redel jälle nihkus kuskile poole ja kuna tänu tuulele, lumele ja sõna-mitte-kuulavale kapuutsile enamus aega ei näinud kuhu astuda või haamriga lajatada, ei olnud see kõik üldse nii lihtne, aga hakkama sain! Mehaanik ikkagi ju! :D Ise olen rahul vähemalt.
Järgmisel hommikul sõit Ülenurme, ekv ja evmv. Ühed aasta tähtsaimad võistlused, ja ega siis ometi ei saa ju normaalselt minna... Mitte ka kõige hullem, aga tasuks kuues koht, ei midagi erilist. Huvitav asjaolu oli aga see, et jäime ööseks sinna, ja järgmisel päeval liitus venna veel paari tibiga. Ja see öö... :D:P Ööbimispaigaks jäi seesama vana koolimaja, ja magamistoaks anti meile (mulle ja veel kaks väikest) võimlemissaal. Saal. Meile kolme peale. Nii suurt tuba mul ei ole veel enne olnud vist.
Jah, olen muidugi ise süüdi jälle, ei suuda ennasta ajada asju õigel ajal tegema, ikka viimasel minutil, aga töötan ju pinge all üsna tõhusalt... Ja filosoofia võtab nii mõistuse, kui uneaja, ja seda viimast on eriti keeruline viimasel ajal uuesti järje peale saada.
Reede oli mõnus. Hommikul sai magada. Minu n.ö. hüüdnimeks (viimasel ajal, mõningate poolt) on saanud mehaanik. Ehk siis pidin ka vastavalt sellele käituma. Ja kuna ma nii jõule armastan, siis said üles pandud kahed jõulutuled. Ühtedega polnud väga suurt probleemi, ainult naelte otsa kinnitada ja valmis. Teised aga... Teised läksid õue. Õues aga hakkas just umbes tund aega enne seda möllama väike lumetorm. Aga see tõelist Saare naist ei takista. Sai otsitud redel, see üle poole krundi maja juurde veetud, haamer-naelad tasku ja läks lahti - jõulutulede kinnitamine esiku külge. Jalg värises küll all vähe, kui redel jälle nihkus kuskile poole ja kuna tänu tuulele, lumele ja sõna-mitte-kuulavale kapuutsile enamus aega ei näinud kuhu astuda või haamriga lajatada, ei olnud see kõik üldse nii lihtne, aga hakkama sain! Mehaanik ikkagi ju! :D Ise olen rahul vähemalt.
Õhtul toimus ka mälukas jällegi. Kuna aga kaks põhiliiget oli puudu, tuli leida kedagi teist, ning mul õnnestus tänu kallitele korterikaaslastele saada minu kallis ämma-mamma. Ja kuna korraldajad olid eelmise tabeli maha jätnud, anti kõikidele võistkondadele uued numbrid. Meie viiest sai 7. Alguses tegime nalja, et oh, õnnenumber ju! Nüüd hakkab hästi minema. Ja see osutus taaskord situatsiooniks "ole oma soovidega ettevaatlik." Ehk siis üks kord ometi, kus ärasõnumisest kasu tuli. Lõpuks siis 1. kuni 3. koht jagamisel!! Nii hästi pole veel enne vist läinud meil. See, et alati ei kuula, mida täpselt küsitakse, või, et pole lihtsalt õrna aimugi ja sellisel juhul ikka kipub juhtuma see vale pakkumine, läks küll mõne punkti maksma, aga ülihästi siiski. Küll ma teadsin palju asju seekord! Kõlab kahtlaselt, aga on juhtunud ka mänge, kus ma ei ole üksi ühegi vastuse peale tulnud. Seekord aga endalegi üllatuseks tundus, et ma sain isegi lobapidamatusega vanameistrist rohkem pihta... :D Ja ei oleks eales uskunud, et minu Ungaris ostetud 399 rahane jäätis võiks meile kaks punkti sisse tuua!! Aga tõi... :D
Ja veel päeva lõpuks külastasin endist klassiõde, kellega sai teed juua, imehead kooki süüa, Ässad 2 vaadata ja kõigest ja kõigist rääkida. Niiheaniiheaniihea. Järgmisel hommikul sõit Ülenurme, ekv ja evmv. Ühed aasta tähtsaimad võistlused, ja ega siis ometi ei saa ju normaalselt minna... Mitte ka kõige hullem, aga tasuks kuues koht, ei midagi erilist. Huvitav asjaolu oli aga see, et jäime ööseks sinna, ja järgmisel päeval liitus venna veel paari tibiga. Ja see öö... :D:P Ööbimispaigaks jäi seesama vana koolimaja, ja magamistoaks anti meile (mulle ja veel kaks väikest) võimlemissaal. Saal. Meile kolme peale. Nii suurt tuba mul ei ole veel enne olnud vist.
Selle sama maadlusmati/põranda peale sai kõrvalruumis asuvast jõusaalist vedada veel üks matt, ja voodi missugune! Kõva, ebamugav ja kõigele lisaks see magamiskott, mis oli kogu aeg keerdus või kuidagi magamisel tüliks. Ei oska mina magamiskotiga magada... Aga nagu alati, jäävad sellised üritused üsna unustamatuteks. Teises koridori otsas oli kohtunikel ja meie treeneril saunaõhtu. Üleval saalis jooksid ringi neli põnni, kes suutsid teha nii palju lärmi, et meie alumisel korrusel olime kindlad, et seal on sõda lahti. Pimedad (ja ilmselgelt võõrastele keelatud) koridorid on ju nii huvitavad! Senikaua kuni kusagilt selja tagant kostab ukseluku klõpsatus... Ehk jooksuga tagasi, ja oh imet! Ei olegi veel päris luku taha jäetud. Koolis on vaatamata oma üsna räämale väljanägemisele selline kooliraadio keskus (ja raadiomuuseum), mis jätab enamus Eesti paremaid koole vast häbisse. Oleks see tümakas siis ainult magada lasknud... Ja kuna meie magamistoa (saali) uksele jäeti ette võti, et saaksime siiski ööseks end veidi kindlustada, on loogiline, et selle ukse võtma küljes on ka saali inventari ruumi võti.... Ehk fun, fun, fun... Ja seda jätkus päris korralikult. Isegi hommikune äratus sai sealt õhtul haaratud (üliägedate nimetute) vahenditega hästi korraldatud. Ja nagu vanameister Murphy on kord juba paika pannud, ei pea sina mitte olulisel võistlusel head tulemust tegema, vaid mingil tühisel, mõttetul! Täna siis 9 punkti rohkem kui eile, mis oleks väga pika puuga esikoha taganud... Aga Oleks on paha poiss. Kusjuures südametunnistuseta oleks võinud sealt isegi 1 veel lisaks tulla... aga niigi hästi ju, ehk lasin Tõnnil ühe punkti veel maha võttagi. Aga nad toredad onud, mis neid ikka petta, ja see üks ei oleks ka midagi juurde andnud. Ja kujutate ette - mu venna kiitis minu relva, millega tema siis õigete vahendite puudumisel laskma pidi. Ei olnudki väga viga, kartis hullemat. See on küll suurim kompliment, mida kumbki minu püssidest tema käest kuulda võib, eriti arvestades seda, et teine kohe üldse talle ei kuuletunud. Ja peale tubli tulemuse tegin täna ka uue ajalise isikliku rekordi. Päris täpselt ei tea, aga maksimum 35 minutit kümne proovi- ja neljakümne võistluslasu peale pole paha. Seejärel avastasin, et kaks minu kiireimat õhuka tulemust on tehtud rullaparaatide peal, mis võtavad tegelikult veel hiiglama aja ära, kuna enamus aega nad ju ei tööta. Nii umbes arvutatult läks mul tegeliku laskmise peale umbes 30 minutit... Not bad. Venna (kui kiirlaskmise ekspert, hoolimata viimase aja vanadusnähtudest) oli päris uhke mu üle, ütles, et õpin. Ja hea on näha, et hoolimata üsna pikast mittenägemisest ja -suhtlemisest, ei ole sõprussuhted kuhugi kadunud vaid jätkuvad sealt, kus nad pooleli jäid enne teisele poole maakera minekut :).
Ja ma ikka imestan aeg-ajalt, mis jõud mul mu väikse venna üle on. Tahad ju Tallinna ringiga Tartust Pärnusse sõita? Miks ka mitte... Pärast näljarännakut Lõunakeskuses, koogi ja veiniga külaskäiku tädi juurde, Skyplus op40 kordust ja kui levi otsa sai, Meie Mehe paremate palade plaati, jõudsimegi õnnelikult päälinna, kus venna otsustas ka korraks üles tulla ja lahkus kahe tunni pärast. Ja siis veel Jääaeg ja Mamma Mia... ja nüüd on nii väss, ja ikka veel nii palju teha ja ma olen siin ja blogitan...
Jäid reisi peal meelde...
