Eilseks oli meil juba üsna natuke aega tagasi plaanitud jalkaõhtu: kõige peale lähme vaatame kuidas meie poisid (ja mu naabrimees) EJL-ga mängivad ja siis tuleme koju koondisele kaasa elama. Seda viimast vähemalt mina plaanisin, ma ei ole kindel kuidas teistega oli. Läksime siis ühele minu tänaval asuvale harjutusväljakule, kus peeti kordusmatš JK P-J ja EJLi vahel. Kuigi esimene mäng, mis peeti jaxis, oli edukas meile, läks seekord vastupidi ja meie vapratel võitlejatel tuli alla vanduda vanematele ja targematele. Siiski olid meie omad tublid ja palju ei jäänud puudu ka võidust. Tagasiteel koju aga oli adrenaliin üleval ning tekkisid mõtted, et huvitav kui palju maksavad piletid Arenale kohapealt ostes...? Ja peale paljusid imelikke pilke, kõhklusi ning suurt ringi ümber Arena püüdes leida mingit infot piletite kohta, jalutasime me varsti edasi, kaks piletit taskus. Muide, peale meid jäi sinna vist veel 4 piletit... Aga meie saime omad kätte, ning peale natukest jamamist piletikontrollionude juures, kes nagu ei osanud oma aparaate väga käsitseda, jõudsime ka Arenale. Enne mängu sai näha nii tuttavaid kui võõraid, nii sinised kui hele- kui tumerohelisi (ja neid olid ikka palju!!!). Ja milline õhkkond ikka on koos 7000 kaasmaalasega omadele kaasa elada, karjuda, (riigi hümni) laulda, hüpata ja meeletust joovastusest isegi võhivõõrastele kall
istusi jagada, samas kui nemad sulle suudlusi jagavad. Ja kõige tipuks oli meil põhjust pidutsemiseks päris mitmel korral. Eesti lõi nimelt viis väravat!!! Olgu, üks läks valesse väravasse, aga seda juhtub ka parimatel, ning seekord õnneks läks õigesse kõvasti rohkem!! Veel 24 tundi hiljem seda üles kirjutades, hakkab tagasi tulema see meeletu tunne, mis eile õhtust saati pole jõudnud veel õieti ära kaduda vist, kui nüüd hoolega järgi mõelda... Aga äge, nii äge...
Kummardus teile, poisid!!!
istusi jagada, samas kui nemad sulle suudlusi jagavad. Ja kõige tipuks oli meil põhjust pidutsemiseks päris mitmel korral. Eesti lõi nimelt viis väravat!!! Olgu, üks läks valesse väravasse, aga seda juhtub ka parimatel, ning seekord õnneks läks õigesse kõvasti rohkem!! Veel 24 tundi hiljem seda üles kirjutades, hakkab tagasi tulema see meeletu tunne, mis eile õhtust saati pole jõudnud veel õieti ära kaduda vist, kui nüüd hoolega järgi mõelda... Aga äge, nii äge...Kummardus teile, poisid!!!
Ja kooliga hakkavad asjad ka päris hästi minema juba. Prantsuse keelde sain sisse, ja isegi õis vist juba nüüd ka tunnistas seda; hispaania keel on lihtsalt üliäge!!! ning on lootust, et kui korralikult kohal käia, siis õpetaja (kes on puhastverdsoojavereline hispaanlane, kes toob meile hääldusnäideteks sõnu, mida isegi ei vaevu tõlkima ning käsib kohe ära unustada) kostab oma bossidele paar head sõna, et need kes ikka kohal käivad jääksid gruppi edasi; praktikaga saab asjad ka vist korda, kui mu kallis kaasa ainult minu kohta paar head sõna kirja paneks; ainult lõputöö teema tuleks nüüd välja mõelda... ikka veel!!!... Aga tulevik paistab hetkel päris helge :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar