Säran...

Eelmise nädala busy day jätkus veel kodulinna järgmisel päeval veel busymalt. Ehk siis olid kõigepeale võistlused Metsas neljapäeval ja reedel ja siis veel reedel väike võistlus, koju torti tegema, ning laupäeval uuesti suure hooga võistlema-protokollima. Peale kahte päeva sai isegi laskmine käppa ja kolmandat korda sai isklikku rekordit korrata. Aga laupäev (17.09) oli äge! Hommikul oli esimeseks katsumuseks treeneri tordi tiiru sisse suugeldamine samal ajal kui ta seal ringi siiberdas, millega saime meie abitreeneri ning kohaliku rohelise mehikese abiga päris kenasti hakkama. Ülejäänud päev möödus üsna ringi jookstes, isegi oma tordini väga ei jõudnud, ühel hetkel oli, natukese aja pärast oli väike tükk järgi... Vähemalt rahvale meeldis vist :P. Taaskord sai palju huvitavat rahvast näha (kalli kaasaga käisime isegi vastavatud püstolitiirus uudistamas, millega need mehed seal tegelevad) ja oli lihtsalt tore :).
Kolmapäeva õhtul aga vallutasid meie elamise andragoogid. Jah, see on võimalik, et neid on veel rohkem, kui neid juba siin on. Aga nad on päris toredad, ja nalja saab nendega küll (Y).
Kooli nädal möödus nii nagu ikka, ei ole lihtsalt nii meeletult huvitavaid asju seal praegu toimumas. Hispaania keel on ikka veel äge, kuigi nüüd hakkab asi seal ka ikka tõsisemaks ära minema.
Ja täna oli siis taaskord Metsas võistlus, ainult kõhuli küll. Aga kui need eelnevate aastate katsumused on vist enamasti esimesel poodiumialusel kohal lõppenud, siis seekord sai needus murtud!! Finaalis suutsin end kolmandale kohale rebida!:D Tõsi, selle ilma sees, mida me nägime (päikesest lausvalgeveeni), imestan, et keegi meist üldse pihta sai, aga ei olnud üldse halvad tulemused selle kõige kohta. Aga peale actual võistlemise on nendel võistlustel viimasel ajal ka palju muud toimunud, mis lihtsalt panevad ühe tüdruku särama... Järgmisel korral näeme! Kui mitte varem....

Busy day...

Ehk siis hommikul võistlus Metsas, õhtuks meie oma politseinikuga kodulinna, seal veel üks võistlus, siis koju, väike võileivatort ja kuskile sinna peaks mahtuma ka pisike vanniskäik... Ja homme täie hooga jälle edasi. Aga äge on. Eile oli siin ka võistlus, kaks seeriat ei istunud väga, aga muidu võib täitsa rahule jääda. Ühe 9-ga ja ühe äärekümnega 99-ne seeria on täitsa rahuldav 95-te kõrval. Täna jällegi ei saanud hästi vedama üheski asendis, eriti kõhuli ja seistes, kus mõlemad teised seeriad olid üsna imepärased (seistes ühe 7-me, ühe 8 ja ühe 9 kõrval ilutses seitse kümmet). Ja õhtul veel korra kõhuli laskma vist... uuhhhh!
Eelmine nädal sai väikesel soojendussoolaleivapeol käia ja natuke põhikooli rahvast näha, keda ei ole juba ammu tegelikult näinud. Kuna natuke kimbutas haigus (mis sel nädalal arenes päris raskeks), jäi suurem pidu pidamata, aga tore oli sellegipoolest!!! Ja lõpuks sai järgi proovitud ka see kurikuulus Baila mäng, kus on küll palju reegleid ja mida kauem mängid, seda keerulisemaks peaks asi minema, aga see ta eesmärk ju ongi!
Nädalavahetusel siis tavaline sügisene töö maal - kartulivõtt. Tõsi, eriti kaugele me ei jõudnud, kuna rahvast oli vähe, ilm ei olnud just kõige soosivam, ning seljad jäid peagi kangeks, aga algus sai sisse tehtud vähemalt. Koolis on tunniplaan peaaegu koos, kuigi paar muudatust tuleks teha... aga hispaania keel on nii äge!!! Ja õps ka! Ma vist olen seda enne maininud siin....? Vahet pole, ikka veel on äge, isegi kui juba peab hakkama asju pähe õppima.
Ma kunagi ei vaadanud sellist sarja nag seda on Glee, kui ta eesti telekanalitele jõudis, ja mul ei ole õrna aimugi kas ta seal on, sest mingi järjekordne high school draama, koos natukese laulmisega, mis seal ikka erilist on. Aga siis ma avastasin sellise asja nagu Starkid Productions, kellest peast-sulest on ilmunud sellised Youtube hitt-seeriad nagu A Very Potter Musical, AVP Sequel, Me and My Dick (seda selle otseses tähenduses), Starship ning kindlasti muudki, mida küll näinud veel ei ole. Eriti neid esimest kahte soovitan vaadata; hea on kui oled kursis kogu Harry Potteri looga, aga naljakas on ka siis, kui ei olemaailma kuulsaimast võlurpoisist midagi kuulnudki, sest kergelt gei, ilma särgita, musklis ja kõhulihastes steppiv Lord Voldemort on päris... huvitav vaatepilt. Seda enam, et järgmises osas on sama musklis ja kõhulihastes tüüp roosat kleiti kandev, Team Jacob'it pooldav Mama Umbridge. Igatahes tulles tagasi Glee juurde, avastasin ma Starkid'i üllitisi vaadates, et üks Starkid on imbunud ka suurematele jahimaadele, ehk Glee näitlejate gruppi. Ning vaadates siis seda, millega Glee tegeleb, leidsin, et mitte kõik sealt tulevad lood (mis enamasti on juba ammu teada-tuntud lugude coverdused) ei ole sugugi pahad. Üheks viimaseks lemmikuks on kujunenud segu ühest tõsisest klassikast, Thriller ja ühest teisest, minu jaoks vähe tundmatumast loost, Heads Will Roll, aga väga viis (Y)! Pluss, eile õhtul, jah septembrikuu keskel, kuulasin ma nende jõuluplaati... vähemalt isa peab mind imelikuks :P.

Jalkaõhtu... like I've never seen before!!!!

Eilseks oli meil juba üsna natuke aega tagasi plaanitud jalkaõhtu: kõige peale lähme vaatame kuidas meie poisid (ja mu naabrimees) EJL-ga mängivad ja siis tuleme koju koondisele kaasa elama. Seda viimast vähemalt mina plaanisin, ma ei ole kindel kuidas teistega oli. Läksime siis ühele minu tänaval asuvale harjutusväljakule, kus peeti kordusmatš JK P-J ja EJLi vahel. Kuigi esimene mäng, mis peeti jaxis, oli edukas meile, läks seekord vastupidi ja meie vapratel võitlejatel tuli alla vanduda vanematele ja targematele. Siiski olid meie omad tublid ja palju ei jäänud puudu ka võidust. Tagasiteel koju aga oli adrenaliin üleval ning tekkisid mõtted, et huvitav kui palju maksavad piletid Arenale kohapealt ostes...? Ja peale paljusid imelikke pilke, kõhklusi ning suurt ringi ümber Arena püüdes leida mingit infot piletite kohta, jalutasime me varsti edasi, kaks piletit taskus. Muide, peale meid jäi sinna vist veel 4 piletit... Aga meie saime omad kätte, ning peale natukest jamamist piletikontrollionude juures, kes nagu ei osanud oma aparaate väga käsitseda, jõudsime ka Arenale. Enne mängu sai näha nii tuttavaid kui võõraid, nii sinised kui hele- kui tumerohelisi (ja neid olid ikka palju!!!). Ja milline õhkkond ikka on koos 7000 kaasmaalasega omadele kaasa elada, karjuda, (riigi hümni) laulda, hüpata ja meeletust joovastusest isegi võhivõõrastele kallistusi jagada, samas kui nemad sulle suudlusi jagavad. Ja kõige tipuks oli meil põhjust pidutsemiseks päris mitmel korral. Eesti lõi nimelt viis väravat!!! Olgu, üks läks valesse väravasse, aga seda juhtub ka parimatel, ning seekord õnneks läks õigesse kõvasti rohkem!! Veel 24 tundi hiljem seda üles kirjutades, hakkab tagasi tulema see meeletu tunne, mis eile õhtust saati pole jõudnud veel õieti ära kaduda vist, kui nüüd hoolega järgi mõelda... Aga äge, nii äge...
Kummardus teile, poisid!!!

Ja kooliga hakkavad asjad ka päris hästi minema juba. Prantsuse keelde sain sisse, ja isegi õis vist juba nüüd ka tunnistas seda; hispaania keel on lihtsalt üliäge!!! ning on lootust, et kui korralikult kohal käia, siis õpetaja (kes on puhastverdsoojavereline hispaanlane, kes toob meile hääldusnäideteks sõnu, mida isegi ei vaevu tõlkima ning käsib kohe ära unustada) kostab oma bossidele paar head sõna, et need kes ikka kohal käivad jääksid gruppi edasi; praktikaga saab asjad ka vist korda, kui mu kallis kaasa ainult minu kohta paar head sõna kirja paneks; ainult lõputöö teema tuleks nüüd välja mõelda... ikka veel!!!... Aga tulevik paistab hetkel päris helge :)

Love it!

Peale paari viimase-minuti-päeva kirjanduse kokkuviksimist sai tulemuseks tubli A :P. Huvitav kas uuel semestril/õppeaastal hakkan lõpuks oma vigadest õppima?? Oleks ju juba aeg...
Aga vahepeal oli ju 1. september, koolijütside doomsday... Mõtles siis mu kallis kaasa nii muuseas et võiks maarjat teha. Minule aga hakkas see mõte kohe pähe ja lõpuks saigi äratus pandud 3.45. Ja et oleks esimesele koolipäeval kohane, siis teeme õhupallidega. Ja kuna neid ei olnud väga palju siis värvasime naaberabi, et see westmannist läbi astuks ja mõned juurde tooks. Kui siis kell nii kaugele jõudis sain ma jälle pool tunnikest äratuskella mängida: "liisa!liisa!liisa!" (mulle endale hakkas küll närvidele käima, aga sealt tuli ainult "kaks hetke" ja teine külg). Aga siiski lõpuks peale natukest arutamist, edasi-tagasi jooksmist, netis istumist ja peade ülelugemist ei viitsinud hakata end riidesse ajama, seda enam et õhupalle kuskilt ei leidnud. Umbes pool tunnikset peale seda hakkas kostuma pauke. Laskuri instinkt muidugi esimese mõttena kohe, et uni ja laskmine. Aga tuli välja et ei olnud kumbki, olid hoopis kaks joodikut ja jala-prügikasti kokkupõrked. Kohe nii tugevad, et pooled prükkarid olid lõpuks tänaval maas. Kuna paistis, et rituaal kestab iga tänavaposti juures, teavitasime sellest kõrgemaid jõude, kes siis lõpuks ka kahju tulid üle vaatama. Kas saadi jalamehed ka kätte, ei tea. Miskipärast, enam täpselt ei mäletagi miks, uni enam ei tahtnud hästi tulla. Tulid küll igasugused voodikääksutamised, maeiteamille otsingud maeimäletamis kotist, batman/võileibmees ja rosin ja meie igapäevased itsitushood, mis panid isegi naabrid, kellest pool juba on peaaegu harjunud, imestama, et mille üle need tolad hommikul kell viis naeravad...Ega hästi ei mäleta, ainult väga lõbus oli küll ;). Järgmisel päevalgi veel suutsime ühe, kes vist ei ole meid enne meie tavalises olekus näinud, meid ikka väga imeliku pilguga vaatama panna ja uurima, et mis küll ometi nii naljakas ja salapärane saab olla ühes tulevas šopingutuuris, kuna meie sõnadest ja mõõdulindiga ringi vehkimisest ei saanud keegi lihtsalt midagi aru. Saate aru küll, umbes selline tunne nagu peale selle teksti lugemist siin.
Ega viimane öö parem ei olnud. Väike ennealkomüügilõppemisaegne juba eelpoolmainitud šopingutuur, kerge filmiring, südaöine (olgu, südaööst oli asi juba kaugel...) bubblebath, ja veel köögikardinate sirgeks ajamine + ülespanek (mis võib kell 3 öösel peale väikest siidriringi pääääris keeruline olla), ning kell oligi jälle seal maal, kus päike hakkab varsti paistma. Aga meil on nüüd ägedad lilled köögiakna peal ja uued (peaaegu) padjad kah!!! (Y)
Mmmmmm... mango-meloni..... :P