Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

Jälle päälinnas tagasi ja peagi on koolimineku aeg käes... ja ma ikka veel ei tea, millest ma oma lõputöö teen!!! Ohhh... Aga eelmise kooliaasta viimased võlad said just lõpetatud, niiet vähemalt sellega on ühel pool (Y):)
Aga mis siis vahepeal toimunud? Sai üks pikem nv maal veedetud, mis algas neljapäeval. Too ja kaks järgmist päeva olid lihtsalt niiii meeletult kiired, et jõudsin vaevalt söömiseks maha istuda. Ja mida ma siis tegin üldse...? Niitsin muru, tegin kurke, sai nii ema kui vanaema sõidutatud, ühest ägedast poest üliägedaid purgikaasi ostetud ning kaks õhtut järjest ka meelele lahutust pakutud. Reede õhtu möödus siis vanade pliksidega Pärnus, Steffanis ja hiljem rannas. Nii tore on meie seltskonda jälle peaaegu täies koosseisus, ja oi kuidas juttu jätkus kauemaks kohe, ja täitsa ilma kohvita! Steffani muidugi taaskord tõestas ennast. Peale seda kui olin terve päeva näljas olnud , kuna aega lihtsalt ei olnud, oli Steffi pasta ikka ülimegahea. Juttu jätkus küll nii kauaks, et ei olnud eriti mahti süüagi, aga hea siiski... Pärast sai veel paljajalu rannas jalutatud ning õhtu lõppes rannas lastepargis kiikudes ja purjus toiduspetsialistega kartuli kahjulikkuse üle arutades.
Järgmine päev möödus siis jaxis, kus peeti rohelise jõemaa II suvemänge ja kuhu olin kutsutud appi lasketeatejooksu korraldama. Jah, just selline tore ala oligi välja mõeldud. Kõigepealt üle mäe silgata, siis üle poomi ja lõpuks püssi taha joosta. Üks asi sai jälle selgeks - ei tohi anda 24000 eegust püssi selliste laskespordile võhiklike tegelaste kätte, kes toimetavad vastaval "mis kinni ei jää saab kinni löödud" reeglile. Ehk siis ühe püssi päästik lihtalt toore jõuga tõmmati katki, ja oi kui tark onuke sealt siis välja tuli - aga see oli juba nii, mina ainult korraks puutusin! Rohkem ei olegi vaja selliste aparaatidega. Aga üritus ise oli üliäge. Sai palju rahvast näha, ja selliste naabrionudega juttu aetud ja nalja tehtud, kellega varem vist sõnagi polnud vahetanud. Kõige tipuks, sain selle tunnikese ringi sebimise eest tasuta suvelõpuka pileti ning päris hea palga kah veel. Ei ole üldse paha:D! Muidugi mul oli eelmüügist pilet juba ammu-ammu ostetud, aga selle sain oma pahaaimamatule vennaraasule ikka kasumi eest maha müüdud... Aga ega talle ei ole tarvis seda kõva häälega öelda, röövel nagu ma olen...:P Peo eelsoojendus toimus siis mu kalli kaasa juures, ja oli see alles raju!! Peaaegu ei jõudnudki õigeks ajaks peole... Meie ... tegevus... oli lihtsalt niiiii põnev!! Aga siiski jõudsime umbes täpselt selleks ajaks, kui lavale tuli ei keegi muu kui üks Eesti mõnusaimaid bände - Terminaator, ja see oli hea. Ülihea. Avastsin siis, et polegi ammu termikat kuulanud ja leidsin ka mõne uue pala, mida lihtsalt ei olnud juhtunud enne kuulama. Õhtu lõpuks vehkisid paar tulejumalat oma leekivate pulgakestega ringi ja lasti teavasse üks selline pauk, et isegi mu ema, kes oli tol hetkel kuue km kaugusel paugu asukohast, läks majast välja vaatama, et mis see nüüd oli, mis kõik aknad värisema pani... Peale seda sai veidi õõtsutud minu arvates ühe eesti parima DJ saatel, ning peale seda kobisime, meie vanakesed, koju magama. Hommikul isa küll vaatas veidi imeliku näoga minu padjakat (ja mida iganes veel ta ealt välja luges), aga kõik lõppes jällegi õnnelikult.

More good stuff... STOMP

Water Phonics, Brooms, Suspension, Newspapers (natuke nalja;P), Plungers, Chairs, Bins jnejne...

Ja ikka veereb...

Peale meie puhkust sai kodus paar päeva kurke sisse tehtud, ning siis päälinna tuldud. Hakkavad jälle need hirmutavad mõtted pihta... Kool ma mõtlen!! Nv-l sai Metsas võistlustel käidud ja keda seal jälle näha muidugi?? Ikka neid hulluks ajavaid silmi, kes mind kuidagi rahule ei jäta... mitte et ma kurdaks aga...
Ei ole mõtet trenni teha!! Ma juba ammu-ammu olen sellest küll aru saanud, aga miskipärast ei õpi. Ehk siis jällegi mõlemas harjutuses üsna meeldivad tulemused, ja ikka kõvasti paremad kui em-il, enne mida sai kolm nädalat kõvasti vaeva nähtud. Kaks EKV suurimat karikat kah käes, kuigi kumbagi harjutust siin ära ei võitnud. Ja peale pikka ning ajuvaba päeva juba tuttavaks saavad marsajuhid, väike talisuplus Männiku karjääris ning lihtsalt väga hea seltskond... :)(Y)
Brittide talendiotsingud muuhulgas pakuvad vahel üsnagi põnevaid esinemisi (vajadusel kerige videot edasi, kus pikemat jama ees on:P): Twist & Pulse1, 2, 3; Diversity1, 2, 3, 4, 5 (MJ tribute), Diversity&JLS, vahemärkus: armastan neid pisikesi Diversity's, ja ilmselgelt olen kergelt obsessed:D; MD Showgroup1 , 2; MD Productions; Flawless; Two and a Half Men1, 2; ja ei puutu küll BGT-sse aga vaieldamatult lemmikud - Starbugs :)

Saaremaa, mu sünnimaa...

Ohh, kuidas ma armastan Saaremaad!! Käisime mu kalli kaasaga siis oma puhkusel ära. Kolm päeva Saaremaal. 711 km. Paradiis. Esimesel päeval alustasime oma ringreisi Kuressaarest, kus sai kõhud täis söödud, paak täis tangitud ning kaart välja otsitud. Esimene avastus, mille tegime, oli kohtade lähedus, kui lühikesed on vahemaad Saaremaal. Sead ennast mugavalt sisse, et sinnani on üsna pikk ja sirge tee, ja siis järsku! et ainult jõuaks pidurit vajutada, sest õige teeots jäi juba selja taha... Reisi alustuseks tegime väikese peatuse meres. Kivine rand, poolpilves taevas, mille ühelt poolt paistab päike, teisel pool sähvivad välgunooled, ja keset rannajoont üksik ekskavaator...
Peale pikemaid sõite, blonde hetke (no mis mõttes pood pannakse kell 7 kinni??? Serbias on kell alles 6 ju...), igasuguste metsaradade avastamist ja paljut fotograafiat jõudsime Pangale... Minu tulevane kodu... Unistustes... Lihtsalt imeilusalt hingematvad vaated, meri, päikeseloojang, äike, paadike... ja need kontrastid...
Järgmisel päeval väike lossitiir. Küll seal on avastamist, ja kuna ma juba olen selline, oma mõisas ronides üles kasvanud, siis sattusin asjast üsna vaimustusse:P. Ja järgmised poolteist päeva veel ringi sõitmist, nii Saare- kui Muhumaal, ja nagu ikka palju, palju, palju blonde (minu puhul kohukese) hetki, ning jälle kodumaale minek. Peaaegu et kõik sugulased said nähtud, ja isegi rohkem, kui ootasin. Eriti pani üllatama, kui erinev, ja tuleb tunnistada, natuke pelgav, mulje oli mul jäänud ühest neist. Jään igatsema ja loodan südamest, et järgmise korrani ei lähe enam nii kaua aega.
Nüüd aga jälle tagasi päälinnas. Sai kiiruga tuldud, et keeltesse regamine hakkab homme ja kiire-kiire asjaga nüüd. Mis aga meile siin öeldakse? Ei ole mingit regamist, kõik ikka õigel ajal selles viimases nuhtluses, õisis. Kui ma kätte saaks selle inimese, kes selle asja välja mõtles...... Ei ole ühtegi normaalset inimest, kellele see meeldiks! No miks teda vaja on?? Ja pool ajast on ta ikka umbes ega tööta...
Aga suvi hakkab tõesti läbi saama... Kõva kompottimine käib, Rootsi kuninga kurgid löövad laineid siin kohe; esimest korda vist olen täitsa ise midagi sellist teinud ja peaaegu, et täitsa rahul endaga:P

Home Sweet Home... for two days...

Kodumaa jälle jalge all, eesti keel suus ning kõrvus ja hea olla. Olgu, kõrvus on praegu valik Snow Patroli paremaid palasid, aga see selleks. Kaks päeva kodumandril ja siis minu sünnimaale kalli kaasaga, natuke aega maha võtma, enne kui peab end päälinna ajama, ja töö kähku leidma!! Keegi lihtsalt ei otsi tõlke... No küll kuidagi saab.
Viimased reisi päevad möödusid siis jälle bussis, ja enamasti musamängija seltsis, kuna igatsus normaalse keele järgi oli ikka väga suureks muutumas juba! Ja mida huvitavat siis selle reisi jooksul avastasin? Et olen alahinnanud päris paljusid asju. Esiteks meie peatreeneri sõidukiirus. Mainisin siin millalgi, et alla 100 km/h see väga ei lange, ning et 130-ga on raske pilti teha. Olime siis Ungari mingil kiirteel laupäeval ja nagu tavaliselt, sõitsime seal südamerahuga teistest masinatest mööda. Aga mingil hetkel hakkas tunduma, et no kui aeglaselt peavad need masinad sõitma, kui möödusime neist nii kiiresti, et ma isegi ei jõudnud lugeda mis maa masinatega tegu. Ja seal on ju maksimum kolm tähte!! Kiikasin siis korra meie spidomeetrit ja oh üllatust! Ei ole midagi teised nii aeglased, meil on ainult umbes 160 sees. Peale seda tekkis juba väike kihk turvavöö kinnitada...
Teiseks olin varem kõvasti alahinnanud oma musamängijat. Ma ju ei tea kuidas teda paremini nimetada, ükski levinud nimetus tema kohta päris ei käi... Igatahes, pakkusin varem tema elueaks umbes 8-10 tundi, nüüd aga üritasin umbes arvutada nende kahe päeva jooksul, kui palju ta siis kokku mängib, ja kuna ma vahepeale teda laadida ei saanudki, siis oli ka suurepärane võimalus. Ja nii palju kui suutsin siis meeles pidada kõiki neid peatusi ja värke, pakun et kokku elutses mu väikseke 16-18 tundi. Päris hea, mis? Mulle meeldib...
Tagasiteel põikasime läbi ka Budapestist. See kultuur ja arhitektuur võib ju areneda kuitahes kaugele, aga mida inimesed käivad võõrastes maades vaatamas? Ikka vanalinnu, uhkeid vanaegseid hooneid, sildu, losse, kindlusi, ja enamasti mida vanem, seda uhkem. Suured klaasist pilvelõhkujad võivad ju üsna impressive olla, aga palju sa neid ikka vaatad...?! Nii ka seekord siis. parkisime end jõe äärde, mäenõlvale ja hakkasime ümbrust uurima (ei viitsi siinkohal linna ehitust väga seletama hakata ja ei oskakski... et ühel pool Buda ja teisel pool jõge Pest, veel vanaaegsete nimtuste järgi...?). Sai ronitud siis üle linna vaatava mäekese küljele, ja tuleb tunnistada, et vaade oli päris hea. Ega narva neiudega muidugi juba ilma naljata asi ei jää, ja mis siis seekord enim meelde jäi... Noorim spartalane on ikka alati olnud selline üsna valjuhäälne ja muretu tegelane, ning seekord siis vähe sellest, et ta minu juurde tuli ja ütles, et kõigepealt tema teeb minust nii ja naamoodi pilti ja siis teen mina temast, korraldas ta ka ühele võõrale neiukesel, kes tema käest siis pildi tegemiseks abi palus, päris hea sessiooni: Nii, smile... no, wait, again... and now this side... smile... Nalja kõigil kui palju, ja usun et ka neiukesel polnud just väga selle vastu midagi, et nüüd mitme pildi vahel valida saab.
Kui palju peab olema Poolas sõitnud, et põigates keset ööd sisse esimesse zajazdisse (=hotell), tead sa täpselt, mis maitse on hommikusöögiks pakutaval supil?!?!? Ärge vastake sellele...
Kuulates vähe melanhoolsemaid viise, mis mul kõrvaklappidest tuli, jäin aga igasuguste asjade peale mõtlema, isegi ei suutnud tuvastada, kust need pärit olid, aga järsku nad seal olid. Näiteks, hakkasim mõtlema, et kes on see inimene minu elus, keda mul oleks kõige valusam kaotada. Ma tean, kurjad mõtted... Aga lõpuks siis sai selgeks, mulle endalegi üllatuseks, kuna see mingil viisil ei minu ega tema käitumises ei väljendu, et selleks inimeseks on mu väike vennaraasu... Vanavanemad hakkavad tahes-tahtmata varsti minema, juba lähevadki, selline on elu, ja ka vanematega on sama lugu, loodetavasti küll veel mitte mitmeid-mitmeid aastaid... ptüi, ptüi, ptüi, ja pere ikka tuleb enne sõpru, olgu nad kui kallid tahes, ning seda ühte ja ainust ma veel ei ole leidnud... seega jääb ainukesena järgi mu väike venna... ja kuna ühest ma juba olen ilma, siis teiseta enam ei saaks olla... huvitavad mõtted liiguvad mul peas ikka, eksju...?
Aga homne päev veel ja siis minek!! Ei jõua ära oodata :) Niiniinii tahaks juba!! Olgu, pelgan natuke ühte asja - praami peale sõitu, aga loodame, et ka see õnnestub ilusti. Ma olen autoroolis üsna kindel kuju, vahel panen endagi üllatuma/endalgi põlve värisema, aga siuke manööverdamine... Aga ma arvan, et ükskõik, mis seal ka ei juhtuks, see on seda väärt ;)

Official Day 6 - the last

Ja Eesti laskmisse esimene Londoni olümpiakoht!! Mitte mulle muidugi... Vana vorontsik siis põrutab inglismaale järgmisel suvel, ja üsna seetõttu, et tal lihtsalt joppas. Jagati siis naiste standrdis välja 4 quotat, aga kuna nii paljudel, kes eesotsas olid täna, on juba olemas see, siis 14. koht vist sai selle viimase neljanda. Isegi finaali polnud vaja saada, esikolmikust rääkimata, ning vorontsik, kes siis lõpuks platseerus kuuendal kohal, muidugi sai ühe neist neljast... Ajab kadedaks küll, aga samas, tema on seda kohta juba kolmel olümpial vist vähemalt taga ajanud, siiani on nii napilt-napilt ilma jäänud (nagu tõesti napilt, on ta ju finaalides olnud ja värki). Minu tulemus... ei tasu rääkidagi... pole juba mitu aastat vist nii halvasti lasknud... Kõik asendid metsas, lamades 92?!? Ma lasen vist silmad kinni ka paremini... olekski pidanud... Ja ega teised paremad ei olnud. Nutt kippus vägisi peale, aga mõtlesin, et kurat, siiani pole laskmise pärast nutnud, ei hakka ka nüüd. Nina võttis natuke tatiseks ja silmad olid märjad, aga ühtki pisarat ei kukkunud... Vähemalt kortsu lasi veel vähem kui mina, ja keegi oli seal veel tagapool, nii et viimane ei olnud. Aa mis see enam päästis... Ega seegi aidanud, et terve tagasitee hotelli oli vorontsik ametis intervjuude andmisega. No eestlase suurim... anne on ju kadedus. Isegi finaali ajal ei suutnud kaasa elada kellelegi, clihtsalt ei huvitanud. Olks, siis oli see tusa kõige suurem kah, nüüd on väike Somersby Apple Cider näpus ja juba enam-vähem talutav olek. Aga mõlemad harjutused nii metsas?!?!?!??? Ei tea... kortsu lohutas, et ma alles noor ja kõik veel ees... aga ajab tuju ära küll ikka, olgu ma noor või mitte! Kurat, praegu tahab jälle silma märjakski võtta... Nägin täna ära ka kaks jahikat, keda tegelikult üleilegi tulejoonel vaatamas käisin, aga ega siis seal kaugel see kuju ei ütle suurt midagi. Täna sai ka veidi juttu aetud nendega, ja taas leidis kinnitust fakt, et kõik laskurid on parajad lõuapoolikud, olgu siis jahikad või tavalised.
Homme siis kodupoole minek. Wish me luck...

Official Day 5

Taaskord trennipäev. Enne seda ehk siis hommikul väikene kultuurireis loomaaeda. Sõitsime siis sinna poole, kus kaardi peal näitas kindlust ja loomaaeda. Peale väikest jalutamist leidsime ka loomaaia, kus väiksel lapsel muidugi tegemist, aga ka mu suuremad meeskonnakaaslased sattusid päris vaimustusse asjast. Ja on ikka teistmoodi kui meie päälinna oma küll. Kuidagi kirjum ja lõunamaisem on see siin, vabam (linnud-loomad jooksevad inimeste vahel ringi). Kui siis igale nurgale ring peale tehtud, tulime koju ja siis peagi trenni. Kuna lasin ainult kolme koha kaugusel oma eelmise võistluse asupaigast, siis käis jälle sama tüüp mind kontrollimas ja oh seda üllatust, kui ta leidis, et mul on lausa mõlema saapa peal kleeps!! Ja mida siis tänane trenn tõestas? Et ALATI peab üks asend/seeria metsa minema, täna siis põlv; et standard harjutus on väga vabalt võimalik natuke rohkem kui tunni ajaga ära lasta, pooleteisest tunnist jäi puudu 13 minutit, ning laskmisaja sisse mahtus ka 5-sekundiline lõõgastuspaus. Natukene hilja peale jäi see laskmine minu jaoks küll, Eesti aja järgi lõppes poole 9st... Nii hilja ikka ei lasta enam. Isegi siis kui lõpetasime, peakohtuniku härra soovis umbes 10 keeles rahvale head ööd. Kõigepealt siis Good Night and Gute Nicht (?õigekiri?), siis paus... siis veel paaris keeles ja jälle väike paus... ja veel paaris keeles. Rahval hakkas igatahes päris naljakas juba. Aga Head Ööd ei tulnudki...
Pärast trenni sai veel poest läbi käidud kiiresti, ning endale ja teistelegi sai kokku varutud umbes 3,5 kilo Turkish Delight'i!! Peatreeneri silmad läksid mu koormat nähes küll päris suureks, see oli hea pilt:P. Aga oma proovikarpidega suutsin ka oma meeskonnakaaslasi nakatada, kes siis võttis endale, eks kingiks. Ja magamamineku ajal külastas väike äikesetorm meid. Ma ütlen, kui mul neid meeskonnakaaslasi siin ei oleks olnud, kes püüdsid juba magada, siis ma oleks selle noole lõpuks kinni püüdnud!! Siin oli imeline võimalus, nooled käisid vastu maad iga paari sekundi tagant, aga ma ei usu, et mu toakaaslased oleksid väga õnnelikud olnud, kui ma oleks oma digika siin paariks minutiks klõbistama jätnud... Aaarrrggghhh....

Official.... Day 4?

Eilne jäi jälle vahele, kuna nett otusustas õhtul meie juurest lahkuda. Aga ei saa nuriseda, hea et üldse on ja hea et tasuta on ikka, igas hotellis pole kumbagi luksust. Aga eile siis oli trennipäev, ei olnud seal midagi head, kaheksaid küll ei olnud, kui juba püssi paika sain, aga üheksad ikka igal pool ja ei saa aru, kust tulevad. Tänane võistlus täpselt samamoodi. Algas juba päris hästi, tegin ainult 7 proovilasku, nendest üks oli 9, Võistluse algus kah nagu ok, viimase aja kohta, 97, 98, 97. Ja siis ei tea, mis juhtus: 95, 97, 95. Ja 53. koht 61st võistlejast. Ei tea... Ega kellelgi tegelikult väga hästi ei läinud meie omadest, vana vorontsik sai üle 90 ühe punkti. Noortel samamoodi metsas, ja mõlemad harjutused veel. Ok, ma loodan, et ma nii paljugi kokku saan kui kaks paremat neist, vaadates mu viimase aja tulemusi... Peale oma võistlust polnud midagi teha, ei viitsinud noortel ka seal seljataga passida (tunnistan ausalt, et ma saan aru, miks laskespordist palju meedias ei räägita, seda ei ole lihtsalt huvitav vaadata, eriti siis kui sul suurt ekraani ees ei ole, aga sellist tiiru olengi ainult ühes kohas enne näinud vist...), ja eile jäi silma et umbes sel ajal peaksid ka Eesti jahikad oma trenni minema... Liikusin siis sinnapoole, ja ütlen, seda on poole huvitavam jälgida. Kui ikka näed, kas ta laseb taldriku pooleks või mitte, ja kui laseb siis kuidas need oranžid jubinad laiali lendavad, või kui ei lase, siis kuidas onud seal relva taga kiruvad... Ikka on mida vaadata seal. Huvitav ainult, kui tihti seda muru seal puhastatakse, ja kes ja kuidas puhastavad...? Olgu mis on, neist on päris kahju... Kui Eesti onud lõpetasin, läksin uut meelelahutust otsima ja juba teist päeva leidsin oma meeskonnakaaslsed koos vorontsiku plikaga tema uue frisbeega mängimas ja liitusin taas nendega. Väikseke loobib seda nagu lapsed ikka; kortšu ei oska seda visata, täna juba hakkas tulema natuke, ta mõtleb liiga palju asja peale, aga samas, ise olin ka kunagi selline; ja vorontsik on parem kui mina, tal tuleb kuidagi väga loomulikult see asi... Ja päeva lõpuks oli veel väike šopingutuur, nii kaks tundi...
Eile siis leidsin ühest poest, kus me nüüd käinud oleme, selline veidi rohkem lao moodi, kui tavalised marketid, Turkish Delight'i!!!! Esimesel päeval ei pannud tähelegi, natuke teise nime all, aga eile siis leidsin... ja ostsin kolm pakki korraga!!! Kolm eri maitset, noh, ja pean ju kõik järgi proovima, muidu ei tea, mida koju kaasa võtta...(A):P Ja täitsa õige asi on, kuigi alguses oli selline natuke kahtlane ost. Homme on trenn jälle, kell 6 õhtul alles! Päeval vist linna peale natuke, pean ju need pommiaugud (sõna otseses mõttes!) pildi peale saama. Ülehomme võistlus, siis väike lõõgastusõhtu... mida iganes see ka ei tähenda, aga peatreener rääkis millestki sellisest, kui tuli jutuks, et miks me 5nda õhtul tagasi ei hakka tulema, kuna meil ju siis võistlus läbi... Ja siis jälle kaks päeva bussi... oeh...

Official Day 2

Päev jälle läbi. Täna veel hullem igavus kui eelnevad päevad bussis. Käisime tiirus, noortel oli trenn, meil tarvis kontrollis ära käia, aga peab ütlema, et peale nende kollaste kaartide saamist on ikka igavaks läinud see asi, isegi ei kaalutud püssi enam!! Ja ainult saapaid vaadati veel üle, see reegel vist alles liiga uus. Ja siis veel paar tundi vahtimist, sai ka teisi eestlasi nähtud, päris eestlasi siis, kes, tuleb välja, on mul lausa naabriks hotellis. Ja taaskord vana-meistri tütrepoeg suutis mind oma fantaasialennuga seatiiru kohta panna unustama kogu selle ettekujutse temast, mis mul kunagi ammu oli. See küll kadus hetkel, mil ta hiilis mu selja taha püüdes mind ehmatada, öeldes "Buu". Ehmatus oli küll missssugune, aga mitte sellepärast et ma otseselt ehunud oleksin, vaid sellepärast, kelle ma oma selja tagant siis leidsin.
Täna õhtul oli ka avatseremoonia. Korraks tõtati lipuga meil nina alt läbi, siis paar kõnekest, laulud ja tantsud (mis läksid lõpuks päris kiireks) ja kõige krooniks ilutulestik, mis algas üsna tagasihoidlikult üla busside katuste, aga lõpuks hõivas juba kogu meie peakohal oleva taeva.
Ja kuigi mu ema tahtis, et ma viiksin talle pilte kuuliaukudega maja(de)st, ei ole ma vist ühtegi leidnud. Küll aga paar tükki, mis on pommi tunda saanud, ei tea kas nendest piisab...
Ja veel, Slovakkias (vist oli) ostsin jäätise mis maksis 499... vat oli ikka jäätis... Valuutakurss on muidugi miski millest ei tasu rääkidagi (1 Eur=250 sedasamust)... Siin Serbias pole asi nii hull, 1 eur on ainult 100 dinaari...

1.08 - Vahekokkuvõte

Ka Day 4 jäi ära, kuna enne sealt ära sõitmist ei viitsinud kirjutama hakata, ning koju jõudes polnud esimesel päeval elektritki, teisel lihtsalt internetti. Viimane laagripäev siis lõppes isegi üsna õnnelikult, lasime standardit ning hooaja parimast jäi ainult üks punkt puudu. Aga ma tean täpselt kustkohast see puudu oli. Üks seeria, kust oli isegi 10 punkti puudu, kõik teised väga head, see alla igasugust arvestust... Tavaliselt üks asend ei istu, aga seekord üks seeria tegi kohe terve asendi eest. Ja siis kojusõit. Suure ähkimise ja puhkimise peale sain ka ratta uuesti auto külge, ise palvetades, et sinna ka jääks, kuniks ikka koju jõuan. Jäi. Sõitma hakates siis vaatan, et vihmapilv on ees, varsti peaksin sinna jõudma. Aga no tee mis tahad, seda pilve ma kätte ei saanud. Maa oli värskelt märg, kus sõitsin, ning autodel, kes vastu tulid, kojamehed alles töötasid, aga mina seda pilve kätte ei saanud. Mitte enne jaxi. Ja teel nägin kahte välgunoolt. Nii äge. Nojah, pole suur asi, aga ma ei ole juba ammu ühtegi näinud. Ja ükskord ma ühe kinni püüan... That's a promise!!

Aga nüüd olen juba Belgradis, Serbias. Eile üsna hilisõhtul jõudsime, ja nüüd ootame tiirusõitu, mis peaks toimuma umbes 52 minuti pärast. Eilsed ülestähendused (paberkandjalt ümberkirjutatuna) on siis järgmised:

31.07. Teine päev. Eile siis algas sõit Serbia poole. Hetkel on eestis kell 16.54 ja oleme kusagil Ungari sügavustes. Kiirteel. [...] Täitsa lõpp, kuidas võivad need bussisõidupäevad ära tüüdata. Kael on juba kange kogu aeg aknast välja vahtimisest, aga muud ka teha ei saa, kuna liites läti-leedu-poola-slovakkia teed (vihje 1: ka eesti kõige hullemad teed tunduvad üsna siidised võrreldes nendega) meie koondise peatreeneri sõidukiirusega (vihje 2: see ei lange ka parima tahtmise juures vist alla 100 km/h) siis ei ole lihtsalt võimalik siin raamatut lugeda ega ristsõna lahendada. Ega lõuna-poola ja slovakkia ajal ei olnud mahtigi muud teha. Esimeses ilusad aiad (ja majad), kust ideid võtta ja Slovakkia poole jõudes ning seal sõites juba paistavad mäekesed, mida tarvis pildi peale püüda (taas 130 km/h see ei ole üldse lihtne).

Slo-Srb piiril. Umbes 20 minutit järjekorras ja nüüd putka juurde jõudnuna tundub, et siin läheb veel natuke aega. Sattusime seisma leedukate bussi taha. Kui aga nende järel onule lähenesime, küsiti: "Ka laskurid?" ja meie kinnituse peale tuli tülpinud ja raske pearaputus. suurim hirm - et üks meist, kellel passi kaasas pole, ei saagi üle piiri äkki - on õnnelikult selja taha jäetud ja nüüd siis ootame, mida nad meist veel tahavad.

Tunnike läinud ja kunal vanal vorontsikul on titt kaasas ning leedukatest sõbrantsidega saadi kokku siis on see vene möla lõppematu... Sry, hakkab vastu praegu kuidagi.

Umbes peale pooltteist tundi (kokku) siis jälle minek. Kõik vist läks õnnelikult siin.

Ja nüüd tiiru poole minema... Täna vist väga midagi toimuma ei peaks tegelikult, vb kontrollist läbi ning on official trainingu aeg küll täna aga kohe ei tõmba sinna poole...