Jällegi on kell saamas kolm, ja seda mitte sugugi päeval, vaid nagu juba (halvaks) harjumuseks saamas, ikka varajastel hommikutundidel. Mis siin siis toimunud on...?
No esiteks ootas meid ees huvitav juhtum, kui liikusin oma eelmise postituse loenguruumist edasi järgmisesse. Juba hommikust saati oli ruumides kuulda hääli, mis viitasid sellele, et üritatakse käima saada suvi läbi seisnud radiaatoreid. Ühel hetkel algas see häälitsemine ka siis selles ruumis, kus parasjagu haridust omandasime; ja täpsemalt siis minu toolist umbes 30 cm kaugusel seina ääres. Ja nagu juba varemgi, ei pööranud keegi sellele suurt tähelepanu ja loeng jätkus. Ja juhtusin mina siis mingil hetkel korraks sinnapoole vaatama... Seinal olevate torude küljest (mis olid küll paneeliga varjatud, nii et täpsemalt alguses ei olnud aimu, mis seal all toimus) tilkus/pritsis siis nendesse värskelt lastava vee (?... ma ei ole päris kindel, mida sinna lastakse...) ja suvi läbi kogunenud tolmu segu põrandale, üsna minu tooli alla. Mmm.... Alguses ei teinud temast suurt välja, mõtlesin, et palju teda siis ikka tuleb sealt. Aga kui juba meist ühe rea võrra eespool istuv neiuke kolis kõigepealt veel reakese ettepoole, ja siis ka sinna see sodi talle järgi jõudis, otsustas seitse-pooljalg ikka abi kutsuda ja tulidki kolm suurt meest, kes üsna lihtsa vaevaga mure lahendasid :). Aga taaskord üks huvitav seik meie kallite koolimajade... eee... kvaliteedist.
Peale seda aga väike viietunnine šopingutuur kalli kaasaga, mille sekka mahtus ka väike õhtusöök hiina toidu näol ja siis kähku koju jalkat vaatama!!! Eesti jalgpalliajaloo tähtsaim mäng... Sloveenia-Serbia. Jep, ajaloo suurim mäng ning me isegi ei mänginud! (Kuigi kommentaatorid ei pööranud sellele tõsiasjale just kuigi palju tähelepanud - "[Serbia ja Sloveenia mängivad] aga pall jäi siiski Eestile...".) Ja me võitsime!!!!! Olgu, Sloveenia võitis, aga just seda meile ju tarvis oligi (ja usun, et ka neil ei olnud otseselt selle vastu midagi, kui neil järsku pool miljonit tulihingelist fänni juures oli, kes tahtsid kindlasti rohkemgi nende võitu näha, kui sloveenid ise ja pidid iga kord, kui pall sloveenide väljakupoolele maandus, peaaegu et infarkti saama)! Esimest korda ajaloos pääses Eesti kvalifikatsioonmängudest edasi tubli teise kohaga alagrupis (võitis Itaalia... do I need to say more...?)!! Nüüd siis minu mäletamistmööda juba ülehomme loositakse play-off'i vastased ja siis tuleb veel neid võita, mis tuleb tunnistada, ei ole just kõikse reaalsem tulevikupilt, aga kamoon, kui paljud tõsimeeli arvasid, et me oleme praegugi siin? Never say never! Ja peale seda oota(ks)b ees juba UEFA finaalturniir.... Aga poisid - üks mäng korraga! Ja te olete juba praegu ikka megaväga tublid!! :)
No esiteks ootas meid ees huvitav juhtum, kui liikusin oma eelmise postituse loenguruumist edasi järgmisesse. Juba hommikust saati oli ruumides kuulda hääli, mis viitasid sellele, et üritatakse käima saada suvi läbi seisnud radiaatoreid. Ühel hetkel algas see häälitsemine ka siis selles ruumis, kus parasjagu haridust omandasime; ja täpsemalt siis minu toolist umbes 30 cm kaugusel seina ääres. Ja nagu juba varemgi, ei pööranud keegi sellele suurt tähelepanu ja loeng jätkus. Ja juhtusin mina siis mingil hetkel korraks sinnapoole vaatama... Seinal olevate torude küljest (mis olid küll paneeliga varjatud, nii et täpsemalt alguses ei olnud aimu, mis seal all toimus) tilkus/pritsis siis nendesse värskelt lastava vee (?... ma ei ole päris kindel, mida sinna lastakse...) ja suvi läbi kogunenud tolmu segu põrandale, üsna minu tooli alla. Mmm.... Alguses ei teinud temast suurt välja, mõtlesin, et palju teda siis ikka tuleb sealt. Aga kui juba meist ühe rea võrra eespool istuv neiuke kolis kõigepealt veel reakese ettepoole, ja siis ka sinna see sodi talle järgi jõudis, otsustas seitse-pooljalg ikka abi kutsuda ja tulidki kolm suurt meest, kes üsna lihtsa vaevaga mure lahendasid :). Aga taaskord üks huvitav seik meie kallite koolimajade... eee... kvaliteedist.
Peale seda aga väike viietunnine šopingutuur kalli kaasaga, mille sekka mahtus ka väike õhtusöök hiina toidu näol ja siis kähku koju jalkat vaatama!!! Eesti jalgpalliajaloo tähtsaim mäng... Sloveenia-Serbia. Jep, ajaloo suurim mäng ning me isegi ei mänginud! (Kuigi kommentaatorid ei pööranud sellele tõsiasjale just kuigi palju tähelepanud - "[Serbia ja Sloveenia mängivad] aga pall jäi siiski Eestile...".) Ja me võitsime!!!!! Olgu, Sloveenia võitis, aga just seda meile ju tarvis oligi (ja usun, et ka neil ei olnud otseselt selle vastu midagi, kui neil järsku pool miljonit tulihingelist fänni juures oli, kes tahtsid kindlasti rohkemgi nende võitu näha, kui sloveenid ise ja pidid iga kord, kui pall sloveenide väljakupoolele maandus, peaaegu et infarkti saama)! Esimest korda ajaloos pääses Eesti kvalifikatsioonmängudest edasi tubli teise kohaga alagrupis (võitis Itaalia... do I need to say more...?)!! Nüüd siis minu mäletamistmööda juba ülehomme loositakse play-off'i vastased ja siis tuleb veel neid võita, mis tuleb tunnistada, ei ole just kõikse reaalsem tulevikupilt, aga kamoon, kui paljud tõsimeeli arvasid, et me oleme praegugi siin? Never say never! Ja peale seda oota(ks)b ees juba UEFA finaalturniir.... Aga poisid - üks mäng korraga! Ja te olete juba praegu ikka megaväga tublid!! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar